8. juuni õhtul kella seitsme paiku kiikus Evo oma koduhoovis Võrus. Ühel hetkel aga palkkiik lagunes, laps prantsatas kõhuli maha ja üks palk kukkus talle selga.

Õnneks märkas vanem õde maas abitult lebavat väikevenda ja jooksis õue. Poiss ei nutnud ega suutnud õieti häältki teha ja vanemad mõistsid, et asi on tõsine. Nad kutsusid kohe kiirabi ja Evo viidi Võru haiglasse, sealt edasi juba Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Evo vanemad, kes olid liikumatut poega nähes šokis, järgnesid kiirabile oma autoga.

„See jõud tekib kuskilt,“ püüab Evo ema neid hetki meenutada. „Alles hiljem jõuab kohale, et kuidas ma sel hetkel üldse midagi teha suutsin.“

Tartus kuulsid Evo vanemad arstidelt, et poja vigastustega võib kaasneda halvatus.

Valves olnud lastekirurg vaatas lapse seljast tehtud kompuuter­uuringut ning otsustas konsulteerida kolleegidega Ida-Tallinna Keskhaiglast – just sinna on koondunud Eesti juhtivad lülisambakirurgid.

Valves oli sel õhtul ortopeed, lülisambakeskuse juht Taavi Toomela, keda peetakse Baltikumi suurimate kogemustega kirurgiks keeruliste lülisambahaiguste ravil.

Opereerida või ei – selles on küsimus

Toomela logis kohe sisse pildipanka, kuhu olid üles laaditud poisi selgroost tehtud pildid.

„Sain aru, et tegemist on väga kriitilise olukorraga,“ räägib Toomela.

Lapse lülisammas oli pooleks ja seljaaju lülide vahele kinni jäänud. Murtud olid ka neli vasakpoolset roiet ja kops oli vigastatud.

Selles olukorras sõltub inimese saatus seljaaju kahjustuse ulatusest.

„Me võime küll lülisamba paika panna, kuid seljaaju me taastada ei saa. See on kõige kriitilisem koht – need patsiendid tuleb kohe kätte saada, seljaaju tuleb vabastada survest ja lülisammas stabiliseerida. Kui inimene on niimoodi pooleks, siis seljaajuvigastus süveneb. Ja inimene võibki jääda elu lõpuni halvatuks,“ selgitab Toomela.

Kompuutertomograafia näitaski, et Evol võib olla algav halvatus. Ja vastuseks kliinikumi valvekirurgi küsimusele edasise tegutsemise kohta teatas Toomela: „Siin pole midagi oodata! Me ei tea, kui kiiresti halvatus süveneb, poiss peab siia jõudma.“

„See oli meile kergendus,“ tunnistab Evo ema. „Kui olukord on kehv, on igal juhul hea, et midagi tehakse. Kuna ma teadsin, et Ida-Tallinna Keskhaiglas on parimad lülisamba­spetsialistid, siis oli ka teadmine, et ta läheb parimatesse kätesse.“

Kella kahe paiku öösel alustaski reanimobiil koos Evoga sõitu Tallinna poole.

Toomela hoidis ühendust kiir­abiarstiga ja samal ajal valmistas ette oma meeskonda. Igaks juhuks saatis ta sõnumi teisele lülisambakirurgile Rasmus Allikveele, kes on samuti Eesti üks parimaid juhtivaid lülisambakirurge ja tegeleb nii täiskasvanute kui ka laste lülisambahaigustega. Allikvee andis teada, et on valmis kohe haiglasse tulema, kui see on vajalik.

Poisi tulekuks pandi valmis operatsioonituba, tema vastuvõtuks olid valmis intensiivraviarst ja valveneuroloog. Ja muidugi valvearst Toomela.

Kell 4 varahommikul jõudis Evo Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Ta oli teadvusel ja ärkvel.

„Üllatavalt heas seisus sellise ­vigastuse kohta,“ hindas Toomela. Neuroloog vaatas lapse üle ja veendus, et halvatus pole süvenenud. Otsustati poissi öösel mitte opereerida.

„See on maailmas paljuräägitud teema, et kui öösel midagi juhtub, siis alati on parem lükata operatsioon võimaluse korral hommikusse. Minna operatsioonile meeskonnaga, kes on puhanud ja värske,“ selgitab Toomela.

Kui aga Evo seisund oleks halvenenud, tulnuks operatsiooniga alustada kohe.

„Kui selline asi on, siis ma tavaliselt ei saa magada, võib-olla paar tundi öö jooksul,“ räägib Toomela. „Nende haigete päästmiseks võib aeg otsa saada ja peab tegema äärmiselt kaalutletud otsuse. Aga kõige tähtsam on see otsus teha!“

Kas sel hetkel oli ka võimalus, et Evo jääb ratastooli?

„Jaa, kuid selliste vigastuste korral on tähtis, et me ei jää hiljaks ega tee ise midagi valesti.“

Jalad liiguvad!

Ühe tunni kestnud lõikuse ajal pandi poisi selgroog implantaatidega (titaanist kruvid ja vardad, mis lülisammast paigas hoiavad) uuesti kokku, seljaaju vabastati surve alt.

Aga kas operatsioon õnnestus, arst kohe öelda ei saa.

„Me teeme ka operatsiooni ajal teste, kuid kõike hinnata ei saa. Kui pole selge, ei pane me isegi instrumente ära. Kahjuks oleme ainult inimesed, mõnikord juhtub tüsistusi. Samuti me ei teadnud, mis saab kopsuvigastusest,“ räägib Toomela.

Evo äratati 10–15 minutit pärast lõikust. Alles siis sai kontrollida kõige olulisemat: kas jalad liiguvad? Jah, liikusid.

„Seda me ootasime väga,“ tunnistab Toomela. „Meil oli õnne. Küsisin kolleegidelt, kas nad on selliste vigastustega haigeid ravinud, kuid selgus, et haruharva. Vaid mõned aastas.“

Toomela lahkus haiglast pärastlõunal, olles sisuliselt magamata olnud 34 tundi. Aga intensiivraviarstidega pidas ta ühendust edasi.

„Kogu aeg helistasin – selline tunne oli, et käin neile juba närvidele,“ naerab Toomela. Ta lisab, et ei mäleta, millal mõni patsient oleks niimoodi kogu haiglat liigutanud.

„Kõik arstid elasid poisile kaasa, kui käisin haiglas ringi, küsisid kõik, kuidas lapsel läheb. Ma siis ütlesin, et ootan ühe või teise analüüsi vastuseid.“

Aga Evo paranes kiiresti. Esimesed sammud tegi ta juba neli päeva pärast operatsiooni.

Varsti koju!

Möödunud neljapäeval käis Eks­press koos Toomelaga perepalatis, kus Evo koos vanematega olude sunnil elab.

Evo lebab voodis ja mugistab saabunud külaliste peale veidi naerda. Kas valus ka on?

Poiss raputab pead. Ei ole.

Vanemad on temaga kõik need päevad haiglas koos olnud ja püüdnud ka ise ehmatusest taastuda. „Palun kiitke ajalehes arste meie poolt,“ palub ema vaikselt. „Oleme neile väga tänulikud.“

„Kas püsti viitsid seista korraks?“ küsib Toomela ja astub Evo juurde.

Evo viitsib. Keegi teda ei aita, poiss ajab sõnatult end istukile. Ja tõuseb püsti. Ja kõnnib! Tõesti kõnnib!

Esialgu tulevad sammud raami najal. Toomela õpetab, kuidas raami küljes olevaid kange tõmmata „nagu autosõidus“. Nii on lihtsam tasakaalu hoida.

Evo ema ütleb, et suveks suuri plaane polnud, lähiajal pidi poeg minema sõprade sünnipäevadele mängukeskusesse, kuid need jäävad vist vahele.

„Miks?“ imestab arst.

„Esimene sünnipäev on juba sel laupäeval,“ ütleb ema.

Siis küll, lepib arst. Tõesti, Võrru nad veel laupäevaks ei jõua.

Kui pere ei elaks nii kaugel, oleks poiss juba nädalavahetuseks koju lastud. Toomela ütleb, et tänapäeval on keeruliste lülisambaoperatsioonide puhul tavaline, kui lapsed paari päevaga püsti tõusevad ja koju lähevad.

„Suve võtab ta vähe rahulikult – džuudot ei tee,“ selgitab arst hiljem, palatist lahkudes.

Kas Evo joosta võib?

„Peabki! Kui lapsed jooksevad, siis on kõik okei.“

Aga Toomela rõhutab, et Evo puhul läks kõik nii hästi, sest esmaabi alates kiirabist oli väga hea. Oli oluline, et ei tehtud vigu kohe pärast õnnetust – ei hakatud Evo tuppa tassima ega ümber keerama.

„Kui lülisammas on niivõrd pooleks, siis võib valesti liigutamine olla saatuslik. Kui väänatakse, tiritakse edasi – sel juhul võib olla halvatus täielik.“

Kas Evo vajab taastusravi?

„Ei, kõik on korras. Lastel tuleb lasta olla omaette, nad saavad oma asjadega ise hakkama.“

Evo pääses koju sel esmaspäeval ja käib nüüd juba ilma raamita.

„Märke, et tema lülisammas katki on olnud, ei ole,“ hindab Toomela poisi kõnnakut.

- ÄÄREJUTT -

Ühikatuba otsustas lülisamba­kirurgide koondumise Tallinna

Kirsti Vainküla

Kõik algas sellest, kui lülisambakirurg professor Rein Raie tuli 1986. aastal Venemaalt tagasi Eestisse. Ta töötas aastail 1972–1986 Leningradis ning pidi Eestis hakkama juhtima Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakeskust.

Eluasemeks aga pakuti talle Tartus üht tuba ühiselamus. Pereinimesena see Raiele ei sobinud ja ta tuli tööle hoopis Tallinna, Seppo kliiniku juhiks.Üks Raie kuulsamaid õpilasi on lülisambakirurg Tiit Härma. Kui varem opereeris Härma lapsi Lastehaiglas, siis nüüd töötab ka tema Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskuses, kuhu tänaseks on koondunud nii laste kui täiskasvanute lülisambakirurgia.Taavi Toomela on omakorda Tiit Härma õpilane, Rasmus Allikvee aga nii Toomela kui ka Härma õpilane.Toomela on juurutanud Eestis mitukümmend uut lülisambakirurgilist meetodit, näiteks 2011. aastal torude kaudu operatsiooni ehk miniinvasiivse meetodi. Sellisel juhul pole vaja selga lahti lõigata.Toomela usub, et ühel päeval saab ta aidata ka läbilõigatud seljaajuga inimesi – näiteks neid, kes pea ees on vette hüpanud ja õnnetu seljaaju läbilõike tõttu ratastooli jäänud.„Teadlased meeletult tegelevad selle alaga,“ kinnitab Toomela.

Artikkel ilmus 20.06.2018 Eesti Ekspressis, autor Kirsti Vainküla.