Dr Lee Tammemäe

President otsustas Teile anda Eesti Punase Risti teenetemärgi. Mida selline tunnustus Teile tähendab?

See tunnustus on tulnud minule kui juhile, kui tervishoiu korraldajale. Tunnustus on seda väärtuslikum, et juhina ju kiitust reeglina ei saa ja ega seda eriti ootagi – siht on silme ees ja muudkui töötad selle nimel, et patsiendid saaksid meie haiglas parimat abi.

22 aastat olen olnud Ida-Talllinna Keskhaigla naistekliiniku juhataja ja töötanud turvalise sünnitusabi ja naiste tervise nimel. Töötan samal ajal ka praktiseeriva arstina, teen günekoloogilisi operatsioone, sünnitusabis valveid ja tean täpselt, kuidas kliinikus asjad käivad. Näen arendamist vajavaid kitsaskohti, mida kliiniku juhina korraldan.

Meie sünnitusmaja on pikkade traditsioonidega, siin on sünnitajad abi saanud juba 212 aastat ja meid usaldatakse. Meie abiga sünnib Eestis iga kolmas laps. Seega, laiemalt võttes, on see tunnustus kogu meie kollektiivile saavutuste eest sünnitusabis ja günekoloogias.

Mida tooksite ise välja, mille üle võite kõige uhkem olla?

Oleme Eestis suhteliselt lühikese iseseisvusajaga suutnud tasa teha mahajäämuse ja isoleerituse, mis meil Nõukogude ajal oli, ja jõudnud sünnitusabi kvaliteedinäitajatega Euroopa tippude hulka. See on paljuski õnnelike asjaolude kokkusattumine, et meil oli selliseid inimesi, kes olid muudatusteks valmis. See, kuidas üleminek toimus, kuidas Nõukogude aja lõpu meditsiin üldse toimis ja algas uus aeg, kui praktiliselt mitte midagi ei olnud, ja kuidas siis ikkagi sai abi osutatud, oleks eraldi pikk teema. Õnneks olid inimesed, kes suutsid uues olukorras kiiresti kohaneda, õppida ja muudatusi ellu viia. 

10 aastat tagasi avasime oma haiglas perinataalkeskuse. Meil töötab uus põlvkond andekaid noori. Kogu sünnieelne diagnostika tehakse rahvusvahelist FMF sertifikaati omavate naistearstide ja ühe tubli ämmaemanda poolt parimatel aparaatidel. Enamik vastsündinute terviseprobleeme on enne sünnitust juba teada ja see võimaldab sünnitust optimaalselt ajastada ja abi korraldada. Enneaegsetele vastsündinutele rakendame intensiivravi kohe peale sündi oma sünnitusmajas. See on toonud kaasa olulise laste tervisetulemi paranemise.

Kõige uhkem olen oma laste ja lastelaste üle. Mu tütardest on kasvanud väga tublid inimesed ja seda vaatamata sellele, et nad pidid minu töö ja valvete tõttu väga iseseisvad olema. Mul on neli vahvat lapselast – poisid õpetavad mulle arvutimänge, kabemängus suudan neid veel võita. Ühised reisid on meid palju liitnud, lustime täiega. 7-aastase Paulaga on meil eriline tüdrukute suhe, temaga asjade üle arutledes tuleb meelde oma lapsepõlv.

Kui vaatate tagasi oma arstitöö algusaastaile, siis kuidas on günekoloogia ja sünnitusabi eriala arenenud või millised on põhilised muutused, mille te enda praktika põhjal võiksite välja tuua?

Ma tahan siinjuures tänada oma kahte õpetajat, dr Viivi Kulli ja dr Lia Prohhorovi, kes õpetasid mind seda ametit armastama ja vastu pidama emotsioonide virrvarris, mis sünnitusabi osutamisega kaasas käib.

Üheksakümnendate alguses tekkis piiride avanemisega võimalus külastada mitut Soome ja Rootsi haiglat, tutvuda nende sünnitusabi korraldusega ja luua häid kontakte sealsete kolleegidega. Siis sain ka oma esimese kogemuse aktiivsünnituse olemusest ja 1991. aastal korraldasime Tallinna Ametiühingute majas rahvusvahelise „Loomuliku sünnituse sümpoosioni“, millest sai alguse iseseisev ämmaemandusabi Eestis.

1995–1996. aastal osalesin USA tervishoiualase abiprogrammi AIHA (American International Health Alliance) raames tervishoiujuhtide koolitusel ja olin 2 kuud stažeerimas George Washingtoni ülikooli haiglas sünnitusabi ja günekoloogia alal. Sealt sain esimese kogemuse patsientide informeeritud nõusolekust ja nägin advokaatide reklaame televisioonis, nägin ämmaemandate poolt korraldatud sünnituskeskust (Bethesda Birth Center) ja probleeme seoses HIV-patsientidega.

Kui te läksite siinsetest oludest välismaale sealsete haiglatega tutvuma, siis mis mõtted see teis tekitas?

Kui esimest korda läksin, siis see oli šokk. Vahe oli nii suur. Meil oli olukord, kus polnud mitte midagi, polnud isegi kummikindaid, ka süstaldest ja õmblusmaterjalist oli puudus. Kitsikus polnud ainult aineline, tohutult erinevad olid ka töökorraldus, tööjaotus arstide ja õdede-ämmaemandate vahel, dokumentatsioon, raviskeemid, diagnostikavõimalused, haiglas viibimise kestus jne. Ameerika haiglas oli juba siis digihaiguslugu, kui meile alles esimesed lauaarvutid tulid.

Tänaseks on vahe Soome haiglatega kadunud. Mitmed Eesti arstid töötavad nii siinpool kui ka teisel pool lahte. Raviskeemid on samad, ravijuhised on samad, diagnostikavõimalused on samad, meie aparatuur on kohati uuem ja kaasaegsem, sest see on hiljem ostetud. Soome meditsiin on väga efektiivne ja ratsionaalne, väga heade tulemustega. Seega on meil olnud õnn neilt eeskuju võtta ning algusaastatel sõbralikku abi ja toetust saada. Selle kõige eest neile sügav kummardus.

Täna jätkub meil Soome kolleegidega koostöö partnerite tasemel. Meie naistearstid suudavad ultrahelidiagnostika abil avastada lootel südameväärarenguid, millest osa on kirurgiliselt korrigeeritavad. Neid lapsi on vähe, eriala areneb kiiresti ja Eestis sellist kogemust ei saagi tekkida. Seepärast opereerivad Helsingi Ülikooli kardiokirurgid lisaks Soome vastsündinutele ka meie tillukesi patsiente.

Kuidas on patsiendid, nende teadlikkus ja probleemid muutunud?

Minu töö algaastatel olid patsientidega hoopis teistsugused suhted, tervisealane info polnud inimestele nii kättesaadav ja patsiendid usaldasid arsti pimesi. Arst omalt poolt säästis patsienti halbadest uudistest niipalju kui võimalik ja näiteks finaalis vähihaigele räägiti väga ebamäärast juttu. Tänapäeval on patsient ja arst võlaõiguslikes suhetes partnerid, arstil on informeerimis- ja hoolsuskohustus ja patsiendil on alati õigus. See kõik on enamasti lihtne ja meeldiv ning kui patsient on oma probleemi kohta lugenud ja informeeritud, siis saab temaga arutleda erinevate võimaluste plusse ja miinuseid ning ühiselt valida ravitaktika. Kuid mõnikord on raske ühist keelt leida, kui patsient on kahtlustav ja süüdistav. Muutunud ei ole põhirollid – patsient on abi vajaja ja arst on abistaja. Ja kuldne reegel on see, et patsient peab abi küsima. Tohutult on muutunud arsti võimalus abi osutada.

Missuguseid mõtteid tekitab Teis praegu HPV-vaktsiiniga seoses toimuv?

Ennetav meditsiin pole kunagi varem olnud nii tõhus kui täna. Meil on Eestis mitu skriiningprogrammi (emakakaela-, rinna- ja jämesoolevähi) ja lastele vaktsineerimiskalender. Kahjuks jäetakse teadmatusest need võimalused oma tervist kaitsta tihti kasutamata. Vaktsineerimiste edulood, kui likvideeriti rõuged, lastehalvatus, difteeria, on jäänud minevikku ja praegu on rohkem juttu võimalikest kõrvaltoimetest. Üksikjuhtudele keskendudes jääb justkui varju, mida kõike positiivset antud vaktsiin kaasa toob. Juttu pole ju ainult vähiennetusest. Papilloomviirus on noorte inimeste hulgas väga laialt levinud, seepärast esineb palju emakakaela vähieelseid rakumuutusi ja tehakse palju emakakaela kirurgilist ravi. Loodan, et selgitustöösse kaasatakse ka n-ö kogemusnõustajad ehk emakakaelavähi läbi teinud patsiendid.

Kuidas iseloomustaksite oma eriala hetkeseisu Eestis? Näiteks, milline on järelkasv ja teadustegevus?

Meie eriala on Eestis väga kõrgetasemeline. Nii sünnitusabi, viljatusravi kui günekoloogia. Meil on olemas maailmatasemel aparatuur ja meie spetsialistid on rahvusvaheliste sertifikaatidega. Maailm on nii väike, inforuum on ühine, rahvusvahelised koolitused ja konverentsid on kõigile kättesaadavad. Noori tuleb peale palju, eriala on populaarne. Residentuurikohtadele on konkurss.

Kuidas haigekassa praegune rahastus mõjutab günekoloogias ja sünnitusabis teenuste pakkumist?

Praegu on olukord palju parem, kui see oli 10–15 aastat tagasi. Siis oli ka sünnitusabis haigekassa poolt kehtestatud limiit. Meil on jäänud haiglas üle paarisaja sünnituse aastas maksmata, sest need olid üle limiidi. Selle võrra jäi haiglal midagi muud tegemata. See on nüüd õnneks muudetud ja rahastatakse niipalju, kui on sünnitajaid. Praegu on rahastamisprobleem veel vastsündinute puhul, kes on sündinud enneaegselt või mingisuguse tervisehäirega ja vajavad ravi. Vastsündinud vajaliku ravi saavad, aga kui vastsündinute ravi limiit saab täis, siis rohkem haigekassa poolt ei maksta. Limiit saab iga aasta täis.

Enneaegseid lapsi sünnib Eestis keskmiselt 4–5 protsenti kõigist lastest, meie haiglas on see ligi 8 protsenti, sest enneaegsed sünnitused tsentraliseeritakse siia. Sünnitus väga ei erinegi ajalise lapse sünnitamisest, aga enneaegse lapse abistamine on väga spetsiifiline, nõuab spetsiifilisi oskusi, kogemust, aparatuuri ja käsitlust. Need oskused ja valmisolek on kümne aasta töö tulemus. Suudame aidata lapsi, kes kaaluvad sündides 600–700 grammi. Neid ei pea hakkama siit kuskile transportima. Me ei räägigi enam sellest, kas nii väike laps jääb ellu, vaid missugune on tema elukvaliteet, kui ta suureks kasvab. Väga suur osa meie enneaegsetest lastest on hilisemas elus terved, ilma suurte probleemideta. Enneaegsete laste abistamise tulemused on Eestis märkimisväärsed.

Mul on hea meel, et ennetusprogramme rahastatakse ja et naistel on võimalus oma tervist kontrollida. Meedikute ülesanne on naisi innustada ja julgustada kontrolli tulema.

Kui rääkida üldisemalt, siis kas oskate välja tuua mingisuguseid muudatusi tervishoiu rahastamises ja korralduses, mida peaks teie arvates kindlasti ära tegema?

Minu meelest on Eestis haiglaravi väga killustatud. Sel on ajaloolised põhjused, et meil on palju haiglaid, aga sünnitusabi kontekstis ei ole see jätkusuutlik. Praegu antakse Eestis sünnitusabi 14 haiglas ja enamik neist on tohutult pisikesed. Kolmes suuremas haiglas toimub 75% Eesti sünnitustest (Eestis on ligikaudu 13 500 sünnitust aastas). Väikestes haiglates ei ole piisavalt personali ega patsiente. Seal on võimatu saada kogemust ja tagada valmisolekut. Kui sünnitusi on aastas 300 või vähem, siis pole ju ühte sünnitust päevaski. Õnneks kulgeb suurem osa ajalistest sünnitustest normaalselt ilma erilise kõrvalabita, aga kui midagi juhtub, siis ei ole väikeses haiglas valmisolekut aidata. Aga inimestel on õigus saada võrdset kohtlemist, ükskõik kus Eesti piirkonnas ta elab. Enneaegsed lapsed peavad sündima keskuses, kus on olemas vastsündinute intensiivravi võimekus.

Need otsused on väga rasked, aga tuleks ära otsustada, kus sünnitusabi on mõttekas osutada ja kus selle teenuse osutamine lõpetada. Soomes on võetud sihiks, et väikesed sünnitusmajad suletakse ja piir, kust maalt on sünnitusmaja väike, jookseb tuhande sünnituse juurest aastas. Kodu lähedal peaks olema ambulatoorne abi ja tervisekeskus, aga sellise teenuse saamiseks, kus peab olema tagatud kõrgendatud valmisolek, peab sõitma keskustesse ja selline teenus peab olema kõigi jaoks võrdse kvaliteediga. Selleks peaks olema tagatud patsientidele transport keskustesse. 

Soovitan tervisekeskuste töökorralduses jälgida samuti Soome mudelit, sest ainult nii vähenevad põhjendamatud visiidid haiglate EMOdesse.

Ootan vastutuskindlustuse tulekut, kus patsient saaks ebasoovitava ravitulemuse korral n-ö valuraha ja arst ei peaks ennast iga hinna eest õigustama ja keerutama. Ravikvaliteedi paranemisele aitab kaasa, kui meedikud julgevad eksimustest ausalt rääkida.

Raha ei hakka tervishoiu jaoks kunagi olema piisavalt, sest meditsiin areneb kiiresti ja pidevalt tuleb juurde uusi tõhusaid ravimeid ja meetodeid, millega haigusi ravida ja kvaliteetset eluiga pikendada. Inimeste ootused kasvavad pidevalt. Tervishoiu kogukulude tase SKPst on Eestis madal, loodan, et leitakse võimalus lisarahastuseks. Täna saab Eestis väga head arstiabi.

Viide artiklile https://www.med24.ee/gunekoloogia/aid-42245/lee-tammemae-perinataalkeskus-tootab-ida-tallinna-keskhaiglas-juba-kumme-aastat