Dr Taavi Toomela

Kas tänane meditsiinisüsteem toetab tippude teket ja nende hoidmist või pigem töötab sellele vastu, küsib Eesti üks tippkirurge, lülisamba operatsioonidele keskendunud Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskuse juhataja dr Taavi Toomela.

Palju on räägitud meditsiinitöötajate palkadest ja tervishoiusüsteemis valitsevast üldisest rahanappusest. Vähem on arutletud selle üle, kuidas arendada ja hoida Eesti haiglates oma valdkonna tippspetsialiste.

Ida-Tallinna Keskhaigla lülisamba kirurgide meeskonnas töötab täna neli kirurgi. Kui alustasin eelmisel kümnendil keerukamate lülisamba operatsioonide tegemist, soovisin luua selles valdkonnas Eesti tugevaima kompetentsikeskuse. Julgen öelda, et olen toonase unistuse ellu viinud ning kindlasti üle poolte Eesti keerukamatest lülisamba operatsioonidest tehakse meie majas.

Kuidas see juhtus? Ühel hetkel hakkasid patsiendid ise meie juurde pöörduma, sest levis teadmine, et meil on oskused ja kompetents ning siin opereeritakse ka selliseid haigeid, keda mujal ei suudetud enam aidata. Seljavalu on Eestis üks sagedasemaid arsti poole pöördumise põhjuseid. Neid, kes erinevate lülisambaprobleemidega arsti poole pöörduvad, on üha rohkem ning oma osa on siin sellel, et inimesed on mõistnud: kui midagi saab ette võtta, ei tohiks viletsat elukvaliteeti taluda.

Spetsialist vajab rakendust

Täna opereerime umbes 300 haiget aastas, kuid nelja kirurgi meeskonna paras maht oleks ligikaudu 400 lõikust. Ühe arsti sobiv koormus on 150 operatsiooni aastas – see tagab hea tööalase vormi ja professionaalse arengu. Kahjuks saab tänase Haigekassa lepingumahu juures aga iga arst opereerida vaid korra nädalas. Usun, et selline olukord pole Eestis unikaalne ja ka teistes suuremates haiglates on kitsama eriala kompetentsikeskused tekkinud ning nad maadlevad sarnaste probleemidega.

Siinkohal tuleks aga sügavalt mõelda, kas on mõistlik inimesest 15 aastaga koolitada oma ala tõeline professionaal ning lasta seejuures vaid korra nädalas oma erialaspetsiifilist tööd teha. Andekad arstid on väärtuslik vara, keda tuleb igati toetada, sealhulgas kolleegide poolt. Tippspetsialistid vajavad rakendust, võimalust juurde õppida ning sealjuures tuua õpitu üle praktikasse. Kuidas tagada sellises olukorras meie noorema põlvkonna kirurgide erialane areng ja samas parimal moel patsientide ravi? Kas seda on võimalik teha ilma lisarahata?

Mulle tundub, et arvestades Eesti väiksust, on üks kasutamata võimalusi võrgustumine ja mitte ainult formaalselt haiglate vahel, vaid sisulises koostöös valdkonna tippspetsialistide ja maakondliku tasandi haiglate konkreetsete ravivaldkonna vastutajate vahel.

Hoiame raha kokku

Mis oleks sellise koostöö laiem mõte? Selgitan seda meie keskuse näitel. Väga rasked haiged jõuavad meieni piisavalt kiiresti. Keerulisem on lugu nendega, keda selja- või jalavalu päris voodisse ei aja. Tekkinud on kuvand, et lülisambakirurgia, eriti veel kruvid seljas, halvendab inimese elukvaliteeti. Siiski on iga kirurgilise sekkumise eesmärk alati elukvaliteedi tõus – igale patsiendile tuleb lihtsalt valida õige operatsioon.  

Kõigile peaks olema selge, et korduvoperatsioonide arv tuleks viia miinimumini, ning julgen öelda, et arstid, kes on 15 aastat konkreetset eriala õppinud, on õiged inimesed võtma vastu õigeid otsuseid ka lihtsamatel operatsioonidel. Samas – kui on selge, et kordusoperatsioon parandab inimese elukvaliteeti, suudame edukalt aidata inimesi, kellele esmane operatsioon tehti 10–15 aastat tagasi. Kuid nüüdseks on eesmärk suurendada sisulist koostööd ja tõsta teadlikkust tänapäevastest ravivõimalustest, et inimesed Eesti eri paigust jõuaksid võimalikult kiiresti õige ravini. Ühest küljest aitab see patsientidel kiiremini terveks saada, kuid teisalt hoiab kokku ka Haigekassa raha.

Meie kirurgid on juba ligi kümme aastat Eestis ainukesed, kes teevad lülisamba operatsioone ka mini-invasiivselt. Usun, et igaüks, kes hommikul operatsioonile tuleb, tahaks õhtuks kodus tagasi olla ning oluliselt kiiremini taastuda, mida just mini-invasiivne meetod lahtiste operatsioonide kõrval võimaldab.

Hoiame oma tippe

Loomulikult annan endale aru, et selliseid muudatusi pole praktikas kerge ellu viia, kuid ometi tuleb silmas pidada, et keskused, kes on aastakümneid harjunud vanade meetodite järgi töötama, ei muutuks meie tervishoiusüsteemile koormavaks. Need muutused vajavad palju head tahet väga erinevatelt osapooltelt. Me kõik peame vaatama enda sisse ja analüüsima – kuidas me saame Eesti inimesi parimal moel ravida. Tegelikult meie, arstid, ju teame päris hästi, millises haiglas saab kitsama valdkonna keerukamatele probleemidele hea lahenduse. Me teame, kus on Eestis valdkondlikud tippmeeskonnad.

Kui me oleme ühel nõul, et Eesti inimeste ravikvaliteet on esikohal, siis saame ka edasise mudeli välja töötada, kuidas seda tippmeeskondade kompetentsi parimal moel rakendada. Eks meditsiinis tippu jõudmine ja seal püsimiseks tuleb teha tööd kogu aeg ja selleks ei piisa tavalistest 8-tunnistest tööpäevadest. Kindlasti teevad kõik tipptegijad oma tööd millegi arvelt ja nii mõnestki asjast elus tuleb loobuda. Seega on tipus püsimine ka valikute küsimus, mida ise elult soovida.

Kuna Eesti ei konkureeri Põhjamaadega tipparstide palkade osas, tuleb konkureerida sellega, et pakume meie erialaspetsialistidele parimat eneseteostuse võimalust. See tagab muuhulgas selle, et meil on valdkondlikud tipud olemas mitte ainul täna, vaid ka kümne ja kahekümne aasta pärast.