Bioloogiline ravi on vii­mastel aastatel kiiresti arenev ja üha
kiiremini kasvav ravivaldkond. Sarna­selt kasutussagedusega tuleb järjest rohkem teavet ka kõr­valtoimete kohta.

Ida-Tallinna Keskhaigla allergoloog-immunoloog Krista Ressi sõnul tekib enamik reaktsioone ravimi suhtes tekkivate anti­kehade tõttu, sageli on tege­mist IgG tüüpi, harvem ka IgE tüüpi antikehade vahendatud reaktsioonidega. Nahatestid koos laboratoorsete antikehade määramisega võivad aida­ta tundlikku patsienti teistest eristada.

Viis kõrvaltoimete gruppi
Kõrvaltoimeid bioloogilise­le ravile saab jaotada suures plaanis viide gruppi. Teatud ravimite kasutamisel võib liigsest tsütokiinide vabanemisest tekkida gripilaadne sündroom (näiteks IFN toi­mel) või aknesarnased löö­bed või siis saab häiritud tsütokiinide tasakaal ja sellest omakorda võivad välja kuju­neda immuunpuudulikkuse, autoinflammatoorsed reakt­sioonid, atoopilised reakt­sioonid.

Mitmetel bioloogilistes ra­vimitel on hulgaliselt mitteimmunoloogilisi kõrvaltoimeid (nt IFN poolt indutseeri­tud neuroloogilised sündroomid, anti-TNFalfa-indutseeritud südamepuudulikkus). Tõelisi ülditundlikkusreaktsioone esineb siiski harva - need võivad olla nii IgE-, IgG kui ka T-raku poolt vahenda­tud reaktsioonid.

Otsustavaks saab manustamisviis
Kõrvaltoimete aval­dumine sõltub ravimi manus­tamise viisist. Subkutaansel manustamisel tekivad sagedamini lokaalsed süstekoha reaktsioonid turse, erüteemi ja infiltreeritud laikude näol.

Samas intravenoossel ma­nustamisel on reaktsioonid süsteemsed ja kliiniliselt he­terogeensemad - võivad esinada nahapunetus ja -tur­se, urtikaaria angioödeemiga ja ilma, hüpotensioon, düspnoe, bronhospasm, palavik, anafülaktiline šokk. Infusioonireaktsioonid võivad tekki­da juba esimeste infusioonide korral ja sagedamini reageeri­takse kimäärsetele monoklonaalsetele antikehadele.

Viis raskusastet
Ülitundlik­kuse reaktsioone saab jagada viide raskusastmesse. Kerge­te ja mõõdukate reaktsioonide korral (I ja II aste) piisab sage­li infusioonikiiruse langeta­misest ja sümptomaatilisest ravist antihistamiinikumiga. Samas raskete reaktsioo­nide korral tuleb infusioon lõ­petada ja ravi antud preparaadiga jätkata ei saa. Kui on või­malik kindlaks teha reakt­siooni IgE-vahendatus, siis on võimalik rakendada desensibiliseerivat ravi ja seeläbi ta­gada patsiendile võimalus ra­vi jätkata. Näiteks esineb väga sageli infusioonireaktsioone, sh anafülaktilisi reaktsioo­ne rituximabile (kimääre anti-CD20) ja tulenevalt IgE-vahendatud mehhanismist saab vajadusel rakendada desensibiliseerivat ravi ning pat­siendile eluliselt vajalikku ra­vi jätkata.

Tuleb arvestada ka niini­metatud pseudoallergiliste ehk anafülaktoidsete reakt­sioonidega - mittespetsiifiline histamiini liberatsioon. Näi­teks esineb anti-TNFalfa kasu­tamisel sageli anafülaktoidseid reaktsioone, mis võivad olla ka väga raske kuluga. See­tõttu on isegi kirjeldatud edu­kat desensibiliseerimist anafülaktoidsete reaktsioonide tõttu infliximabile.

Rakuline reaktsioon
Lokaal­se süstekoha reaktsiooni kor­ral on tegemist sageli rakuli­se reaktsiooniga ja nahabiopsias on täheldatav T-rakuline põletik.

Enamasti taandub reakt­sioon ravi lõpetamisel, kuid korduval süstel võib kujuneda uus põletikuline reaktsioon ka eelnevale süstekohale. Süstekoha reaktsioonid ei pruugi tekkida kohe pärast süstimist, vaid isegi kuni kuu aja jooksul pärast süstet.

Lokaalseid süstekoha reaktsioone esineb sageli just erinevate anti-TNFalfa inhibiitorite ravi korral (sõltu­valt ravimist 3-40%-l patsientidest).

Selliseid hilistüüpi reakt­sioone aitavad selgitada nahasisesed allergiatestid. Kui pat­siendil lööve püsib, kuid na­hatestid uuritud ravimi suh­tes on negatiivsed, soovita­takse siiski ravimpreparaati vahetada.

Ülitundlikkuse reaktsiooni viis astet:

• I aste: mööduv punetus või lööve, kerge palavik
• II aste: nahalööve, urtikaaria, düspnoe, kõrge palavik ja/või mittesümptomaatiline bronospasm
• III aste: sümtomaatiline bronhospasm urtikaariaga või ilma, andioödeem
• IV aste: anafülaksia
• V aste: surm

Allikas: Meditsiiniuudised