"Kõigil ravimitel on teata­vad toimed ja kõrvaltoi­med, mõned neist oodatud ja mõned mitte," lausub Ida-Tallinna Keskhaigla allergoloog-immunoloog Krista Ress. Valdav osa reaktsioone on ennusta­tavad (85-90%), sest on seotud ravimi farmakoloogilise toi­mega ja on annusest sõltuvad.

Sellist tüüpi reaktsioonide hulka kuuluvad näiteks kõhu­lahtisus antibakteriaalse ra­vi kasutamisel, gastriit NSAIDide kasutamisel ja nefrotoksilisus aminoglükosiidide ka­sutamisel.

Teine osa reaktsioonidest on ennustamatud, ravimi far­makoloogilise toimega mitte­seotud ja annusest mittesõl­tuvad reaktsioonid. Sageli tekivad need reaktsioonid tera-peutilisest annusest oluliselt madalamas annuses.

Nende reaktsioonide hulka kuuluvad talumatushäired, idiosünkraatsed reaktsioonid (metabolismi, ekskretsiooni või biosaadavuse häirumise tõttu), pseudoallergilised reaktsioonid (vallandajaks ei ole immuunmehhanismid) ja ravimiallergilised reaktsioo­nid. Tõelisi ravimiallergilisi reaktsioone esineb tegelikult väga harva.

Ravimiallergilisi reaktsioo­ne saab omakorda jagada ajafaktori alusel. Kiiret tüü­pi reaktsioonid algavad hil­jemalt 1-2 tunni jooksul pea­le ravimi manustamist ja on enamasti IgE tüüpi antikeha­dest vahendatud.
Samas hilistüüpi reakt­sioonid algavad tavaliselt tun­de või päevi pärast ravimi manustamist ning võib olla vahendatud erinevatest mehhanismidest (ei ole IgE-vahendatud).

Immuunmehhanismide alusel saab ravimiallergi­lisi reaktsioone jagada IV alatüübiks:

• I tüüpi reaktsioon ehk anafülaktilist tüüpi reakt­sioon on vahendatud IgE tüü­pi antikehade poolt, toimub nuumrakkude ja basofiilide degranulatsioon. Kliiniline väljendus on kiireloomuline -võib esineda allergilist rinii­ti, bronhospasmi, urtikaariat, angiödeemi, anafülaksiat.

• II tüüpi reaktsioon kulgeb IgG ja IgM tüüpi antikeha­de vahendusel ning põhjus­tab rakkude lagunemise. Seda tüüpi reaktsioone esineb väga harva ning tekkeks on ena­masti vajalik ravimi pikaaja­line kõrges annuses ja kordu­vate ravikuuridena kasuta­mine.

Kliinilisteks näideteks on hemolüütiline aneemia (tsefalosporiinid, penitsilliinid, NSAIDid jt) ning trombotsütopeenia (hepariin, sulfoona-miidid, vankomütsiin, kulla-preparaadid, karbamasepiin, NSAIDid jt).

• III tüüpi reaktsiooni kor­ral tekib immuunkomplek-side ladestumine, mis aval­dub näiteks vaskuliidi või seerumtõve sarnase reakt­sioonina palaviku, urtikaaria, liigeskaebustega. Vallan­davateks ravimiteks võivad olla penitsilliinid, tsefalospo-riinid, sulfoonamiidid, atsetüülsalitsüülhape, strepto-mütsiin. Kuna kaebused teki­vad tavaliselt 1-3 nädalat pä­rast ravimi alustamist, siis sageli ei meenu seos ravimkasutusega.

• IV tüüpi reaktsioonid ehk hilistüüpi reaktsioonid on va­hendatud T-rakkude poolt ja kujuneb vähemalt 48 tunni möödudes. Sageli avalduvad pärast 8-14päevast pidevat ravimikasutust. Tüüpilisteks kliinilisteks näideteks selliste reaktsioonide korral on kontaktdermatiit, maakulopapuloosne, pustuloosne või villiline eksanteem, äge generaliseerunud eksanteemne pustuloos jne.

Varem talus, kuid nüüd enam mitte. Kiiret tüüpi reaktsioonidele on enamas­ti iseloomulik "vaikne sensibiliseerumine": inimene on varem ravimit hästi talunud, aga järgmisel ravimi manus­tamisel reageerib kiire sümp­tomite tekkega - võib tekkida urtikaaria, angioödeem, see­detrakti kaebused (spasmilised valud, oksendamine, diarröa) või anafülaktiline šokk. Kõige sagedamini põhjusta­vad kiiret tüüpi reaktsioo­ne antibakteriaalsed ravimid (nt beetalaktaam antibiootikumid, kinoloonid), lihasre-laksandid, mõned kemoterapeutikumid ja erinevad võõr­valgud.

Mõnikord siiski selgub, et patsient ei ole allergiat põh­justanud konkreetse ravimiga varem kokku puutunud. Sel­listel puhkudel võib olla ravi­mis kasutusel oleva moleku­li suhtes sensibiliseerumine toimunud muudes elusituat­sioonides. Näiteks on tähelda­tud allergilisi reaktsioone lihasrelaksantide suhtes ini­mestel, kes on eelnevalt sensibiliseerunud tertsiaarseid ja kvaternaarseid lämmastikühendeid sisaldavate kos­meetika või käsimüügiravi­mite kasutamisel. Samamoodi on mõned isikud eelnevalt sensibiliseerunud oligosahhariidide suhtes, mida leidub mitmete imetajate valkudes (nt looma-, sea- ja lambalihas) ning seetõttu andnud allergi­lise reaktsiooni tsetuksimabi kasutamisel.

Sensibiliseerumine võib toimuda ka naha vahendusel - kui eelnevalt on lokaalselt kasutatud antud ravimit si­saldavat kreemi või salvi, siis võib hiljem ravimi süsteem­sel kasutamisel tekkida ka süsteemne reaktsioon.
Seetõttu ei soovitata kasu­tada samu preparaate sisalda­vaid ravimeid süsteemselt ja lokaalselt.

Pseudoallergia sarnaneb pä­ris allergiaga. Sageli aga te­kitavad probleeme pseudo­allergilised reaktsioonid, mis oma kliiniliselt väljenduselt sarnanevad kiiret tüüpi IgE-vahendatud reaktsioonidega. Tegelikult on antud reaktsioo­nide taga biogeensed amiinid, näiteks histamiin. Sellised reaktsioonid ei ole immuunmehhanismide poolt vahen­datud ega pruugi hiljem kor­duda. Sagedasemateks näide­teks on opiaadid, NSAIDid, lihasrelaksandid, radiokontrastained ja antibiootikumid (nt tsiprofloksatsiin ja vanko­mütsiin), mis nuumrakkude ja basofiilide otsese stimulat­siooni tulemusena vabastavad neist mediaatoreid. Tule­nevalt vabanevast histamiinist, sobivad antud reaktsioo­nide kupeerimiseks antihistamiinikumid.

Allikas: Terviseuudised