Labajalg on ortopeed Vahur Metsna sõ­nul osa tervikust, seega ei to­hiks kaebuste korral keskendu­da pelgalt jalale, vaid sedakau­du võib avalduda muu haiguse sümptomaatika. Labajalavaevuste puhul eristatakse termi­noloogiliselt kolme piirkonda: labajala tagaosa (kand), keskosa ja eesosa (pöid, varbad).

Kuidas jalga uurida? Ruum peaks olema Metsna sõnul pii­savalt suur, et näha,
kuidas ini­mene kõnnib. Mõlemat jalga peab uurima võrdlevalt: pat­sient peab võtma sokid ära ja kuni põlvedeni jalad paljaks. "Juba siis, kui patsient uksest siseneb, saab hinnata tema kõnnakut. Võiks vaadata ka ja­lanõusid, n-ö kust king pigis­tab," lausus ta. Teatud juhtu­del võib osutuda vajalikuks ka istudes, selili ja kõhuli vaatlus. "Vaatama peaks, kas inimene lonkab, kas mõlemad kehapooled töötavad sümmeetriliselt, kuidas hoitakse pöida, kas sis­se- või väljapoole," sõnas Mets­na. Jalatsite vaatlus on tema kinnitusel väga oluline. Vaada­ta tuleks, kui kõrged on kont­sad, talla mediaalset või lateraalset kulumismustrit, jalatsi sisetalla impressioone, ümarat kulumisjälge kingatallal. "Täh­tis väike detail on näiteks see, kui üks kingatald kulub väl­jastpoolt rohkem. Hea on võr­relda jalatsi kuju ja jala kuju," lausus Metsna. Haamervarba puhul näiteks on kinganinast teatud osa üles tõusnud jne.

Vaatlust saab jätkata ini­mese seistes ja eestvaates. "Patsient peaks seisma, mõle­mad jalad koos, jalad vaadel­davad põlvedest hüppeliiges­teni. Vaadata tuleb põlvekedrasid, kas need vaatavad otse või sissepoole, kas on säärelihaste ebasümmeetrilisust. Vaadel­da tuleb varvaste kuju ja asen­dit," rääkis ta. Vahel märkavad taastusarstid, et patsiendi üks jalg on näiteks 2 cm pikem kui teine. "Tegelikult on seda väga raske silmaga hinnata, kuna see sõltub palju vaagna asen­dist. Kui on kahtlusi, tuleks teha röntgenpilt jala telgedest. Eestvaates näeb ka näeb ka la­bajala mediaalset pikivõlvi, kui see on lamandunud, vajub jalg sissepoole ja tekib lampjalg," sõnas Metsna.

Eriti lampjalgade puhul tu­leks inimest tagantpoolt vaa­delda - kuidas asetseb kand, kas see on ära vajunud. "Teoorias räägitakse, et kui on lamp­jalg, on jalg tagant vaadates justkui nii, et varbad paistavad lateraalküljelt välja - tegelikult sõltub palju sellest, kuidas ini­mene jalgu hoiab," sõnas Mets­na. Lampjalgsuse kahtluse pu­hul tuleks paluda inimesel sel­le jala varvastele tõusta, mida kahtlustatakse lampjalgsuses. Kand peab pöörduma sissepoo­le. Kui kand seda ei tee, on see omandatud lampjalgsuse pea­misi tunnuseid. Omandatud lampjalgsus on enamasti üle 50aastaste naiste pärusmaa.

Kõige parem jalavaatlus on selline, kus patsient istub ja arst istub tema ees, võttes ja­la omale sülle. Arst saab katsuda ka jalalt pulssi, eriti kui patsient tuleb haavanditega; näeb ka lihasatroofiat ja oluline on tähele panna nahamuutusi, jätkas Metsna. Lampjala puhul võib pöid tihti valesse asendis­se fikseeruda. Suhteliselt sage haigus on Mortoni neurinoom - 3. ja 4. varbasse viskab elektrisähvatusi sisse, õhtuks läheb varvas teinekord paiste, rää­kis Metsna. "Nende inimeste puhul tuleks leida, mis kohad liigeses täpselt valutavad. Kui panna sõrm 3. ja 4. varba va­hele päka alla, siis kas on va­lus, või on labajalga külgsuu­nas kokku pigistades valus? Vä­liselt võivad varbad korras ol­la," lausus ta. Ortopeedi vastu­võtule peaks tulema patsient, kel on moondunud labajalad ja haavandid. Kindlasti peavad diabeetikud regulaarselt pe­rearsti juures jalgade tundlik­kust kontrollima.

Ortopeed tähendab lõikust

Operatsiooni vajab haige, kel on väga moondunud labajalg, rääkis Metsna. "Või kui konser­vatiivse ravi meetodid on ära proovitud, näiteks haamervar­ba puhul (tallatoed, ruumikad jalatsid, ortoosid), aga ikka on kaebused," rääkis ta. "Või kui on inimesel pikemat aega pü­sinud labajala valu." Kui patsiendi varbad on kõverad, kuid ta keeldub lõikusest, pole mõ­tet ortopeedile minna, jätkas ta. Ega ortopeedidki ei oska sel juhul muud soovitada kui pere­arst, nagu avarad pehmed kin­gad ja tallatoed. Kui patsient tunneb, et ta ei suuda siiski rohkem enam kannatada, tu­leks mõelda lõikusele. Lampjalga ei hakata lõikama enne, kui on vähemalt 6 kuud tallatugesid kantud. Kui neil puudub efekt, siis kaalutakse lõikust. Kui on asümptoomne lamp­jalg, pole tugesid vaja, vaid ik­ka alles siis, kui on kaebusi, sõ­nas Metsna.

Lõikus uut jalga ei anna

Patsient peab tema sõnul tu­lema lõikusele realistlike oo­tustega. Operatsioon leeven­dab kaebusi, kuid ei anna uut jalga. "Kolmandik patsiente ei saa kanda endisi jalatseid ega saavuta endist füüsilist võime­kust," lausus Metsna. Taastu­mine on väga pikk, kuni pool aastat. "Alles siis saab hinnata, kuidas lõikus läks. Jalg on pais­tes kaua aega, retsidiive võib tekkida 16% juhtudest," sõnas Metsna. Varbaoperatsiooni järelravi on tema kinnitusel vä­hemalt sama tähtis kui operat­sioon. Lõikusest taastumine on pikk, labajalg on paistes ise­gi kuni aasta. "Töövõimetus on pikk, isegi kaks-kolm kuud, kui just kontorisse autoga ei tooda-viida. Autot juhtida saab ka alles 6-8 nädala pärast, sama kehtib ühistranspordi kasuta­mise kohta," toonitas ortopeed. Pärast lõikust saab tavajalatseid kandma hakata paari kuu pärast, kuid need peavad olema paar numbrit suuremad. "Oma tavasuuruses jalanõusid saab kandma hakata ligikaudu kol­me kuu möödudes," lisas Mets­na. Ta jagas kingasoovitusi ka edasipidiseks: ruumikas varbaosa, pehme pealispind, talla-võlvi tugi ja konts 3-5 cm.

Pärast lõikust koju minnes saab haiglast kaasa valuravi, koju minnakse saatja abi­ga. Esimesed päevad tuleb olla voodis, jalad kõrgemal, abiks külmakotid ja valuvaigistid. Külma tuleb kasutada, kuid mitte pidevalt, sest muidu te­kib naha nekroos. Kasutatak­se spetsiaalset käimissaabast, mis suunab koormuse kanna­le ja mis ööseks ära võetakse.

Koormust tuleb vältida, sest muidu võivad varbaplaadid katki minna. Ka sidumine on tema sõnul keeruline. "Hea, kui seda teeb spetsialist. Sidu­da tuleb võimalikult harva," soovitas Metsna. Traatvarraste otsad peavad olema sideme­ga kaetud, side hoiab ka varbad õiges asendis lisaks sellele, et katab haavapinna. Kui määra­takse varbatugi, on see peal 6 nädalat ööpäev läbi. Ära võtta tohib seda vaid võimlemiseks ja pesemiseks. Traadid eemal­datakse 4 nädalat pärast ope­ratsiooni. Edasi soovitatakse varbaid 4 nädala vältel teipida ja iga päev panna uus plaaster. Hea on meresoolavann, kui sel­leks mahti on. Väga tähtis on tema sõnul ka ravivõimlemi­ne. Oluline on teada, milliste liigestega võimelda ja millal. Võimlemist saab alustada nä­dala pärast, kui esimene sidu­mine on ära toimunud.

Allikas: Terviseuudised