Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeediaresident Dmitri Kulaki sõnul on osteoartroos (OA) liigeste kõhrehaigus, mis lisaks kõhrele mõjutab kõhrealust luud, liigeste sidemeid ja lihaseid, mis on liigese vahetus läheduses; see on kompleksne haigus. Tegemist on sageduselt kolmanda kroonilise haigusega. Seda esineb 20-30% üle 70aastaste inimestel.

Klassifikatsiooni järgi eristatakse primaarset ja sekundaarset osteoartroosi. Primaarne on idiopaatiline, mille täpsed tekkepõhjused on siiani ebaselged. Sekundaarseid põhjuseid on palju, näiteks reieluupea ja kaela anatoomilised iseärasused, traumad või põletikulised liigeshaigused nagu reumatoidartriit.

Tavaline artroosiga patsient on üle 55aastane, kaebab valu puusas, valu võib kiirguda kubemesse, tuharasse, reide, ning tihti kiirgub valu  põlve. Esineb puusaliigesest jala sissepoole pööramise puudulikus või valulikus, tihti kiirgub valu põlve. Puusaliiges on jäik, piiratud on võimalus normaalselt istuda, seista või liikuda. Valu on tugev hommikuti ja esinevad koormusvalud.

Osteoartroos on skemaatiliselt nagu surnud ring, kui kõhr on kulumas tekib liigeses aeg-ajalt aseptiline põletik, mille vastuseks liigese sisekest produtseerib rohkelt põletikulist liigevedelikku, mille tagajärjel liigese siserõhk suureneb, ning kõhreainevahetus häirub, mis omakorda kahjustab kõhre.

Osteoartroosi tunnuseks on lonkamine, liiges on jäik, valu segab igapäevast tegevust, jäse on tihti lühem ja valu on suurem pärast koormust. Konservatiivne ravi on igapäevase elu muutmine, aitab kehakaalu langetamine, et koormust liigesele vähendada. Lisaks kehakaalu langetamine tulevikus lihtsustab kirurgilist tegevust, juhul kui seda on vaja teha, ning operatsiooni järgselt patsient taastub kergemini ja rutem.

Füsioteraapia on kindlasti väga tähtis, nii preoperatiivne kui postoperatiivne, see aitab säilitada liigese liikuvust ja lihaste jõudlust. Soovitada tuleks karke, keppe, rulaatoreid. Kasutada saab erinevaid valuvaigisteid ehk NSAIDe (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid). Kaugelearenenud artroosi korral tehakse aeg-ajalt kortikosteroidide süste puusaliigesesse põletiku mahasurumiseks, puusaliigesesiseseid süste võib teha ainult ortopeed.

Kaugelearenenud puusaliigese osteoartroosi korral operatiivseks raviks on puusaliigese endoproteesimine, mille puhul võetakse ära reieluupea koos kahjustunud kõhrega, lisaks puusanapast võetakse kahjustunud kõhr ja luukude kuni terve luuni. Siis valmistatakse ette reieluukanal, pannakse prooviprotees, et vaadata liikuvust. Tagada tuleb, et protees ja liigese liikuvus oleks hea ning protees ei nihestuks. Alles pärast seda pannakse päris protees.

Endoproteesimise eesmärgid on esiteks valu vähendamine, teiseks liigese funktsiooni taastamine preoperatiivsele tasemele. Puusaliigese endoproteesimine on üks kõige sagedasematest operatsioonidest ortopeedias, millel on hea tulemus, see on tõestatud kliiniliste uuringutega ja implantaadi elulemuse uuringutega. Tänapäeva tehnoloogia on parandanud proteesi koormuspindasid, ning neid saab asetada ka noorematele patsientidele, ei pea proteesi tema elu jooksul mitu korda vahetama. Proteesi keskmine iga on 15-20 aastat. Iga järgmine endoproteesimise operatsioon on alati raskem, ning suurema riskiga ja patsient taastub reeglina operatsioonis kauem võrreldes esimese operatsiooniga.

On erinevaid endoproteeside koormuspindasid: keraamilised, metallist, plastikust. Hetkel kuluefektiivsuse tõttu eelistatakse kõige rohkem plastik-metallendoproteesi koormuspindasid. Need peavad väga hästi vastu ja neid kasutakse 85% juhtudest.

Puusaliigese endoproteesimise otsus tuleb teha patsiendil ja ortopeedil ühiselt, ükski pool üksinda seda otsustada ei saa. Üldjuhul see on siis, kui patsiendi elu on valust niipalju häiritud, et see piirab tema igapäevast elu ja konservatiivne ravi ei aita. Samas oma puus on ikkagi oma, liiga vara ei tohiks proteesida. Kui põhisümptomiks on ainult valu, siis hiljem sama head liikuvust proteesiga ei pruugi saada, kui see oli oma puusaga.

Puusaliigese endoproteesimisega, nagu kõikide kirurgiliste operatsioonidega, on omad tüsistuste riskid. Näiteks endoproteesi nihestus ehk luksatsiooni, võib jääda jalgade pikkuse erinevus, tekkida võivad süvaveeni tromboos, murrud, infektsioonid, implantaadi migratsioon. Proteesimise järgselt on patsiendil eluaeg oma piirangud, näiteks tuleks vältida sügavat istumist, kus pusaliigesest on reis üle 90 kraadis paigutuses, jalga ei tohi panna üle jala. Ei tohi otse alla kummarduda, vaid enne kükitada ja siis haarata maast asju. Üldjuhul nende piirangutega patsiendid harjuvad väga hästi ära.

Kas puusaliigese osteoartriiti saab ennetada?

Veel 10 aastat tagasi oli vastus kindel ei, kuid nüüd arvatakse, et teatud juhtudel saab. Kõne all on noorematel inimestel esinev femoroatsetabulaarne pitsumine (FAI). See esineb 20-50aastastel inimestel, andes ebamugavustunnet, valu kubemes, suure pöörli piirkonnas, tuharas. Kaebused suurenevad füüsilisel koormusel, sportimisel, töö iseloomu muutusel. Liigese liikuvus on piiratud. Objektiivse uuringu või testiga saab pitsumise kindlaks teha, kui patsient lamades teatud jalaasenditele teatud viisil reageerib. Näiteks puusa siserotatsioonil vaagen liigub kaasa, siserotatsioon jääb alla 20 kraadi, tekib kubemevalu.

FAI ravivõimalused. Kirurgilise poole pealt on puusaliigese artroskoopia, mini-open dekompressioon, puusaliigese kirurgiline dislokatsioon, puusaliigese korrigeeriv osteotoomia. Füsioteraapia enamus juhtudel ei aita. Õigeaegne FAI kirurgiline ravi on väga efektiivne patsiendi valu leevendamisel ja elukvaliteedi parandamisel. See aeglustab ja vähendab kõhre kahjustuse progresseerumist ja osteoartroosi teket.

Puusaliigese düsplaasia on arenguline haigus, mille esinemissagedus on umbes 1/1000, sel juhul on puusanapa eesmine ülemine serv vähearenenud, see on madal ja puusanapa suundumus erineb normaalsest. Tekib eesmine lateraalne ülekoormus, puusanapa sidekoelise huule rebend. Tulemuseks ajaga kujuneb välja väljendunud artroos. Imikueas düsplaastilise puusaliigese avastamine ja korrektne ravi võimaldavad puusaliigesel areneda täisväärtuslikuks puusaliigeseks ning vanemas eas üldjuhul probleeme ei teki.

Ortopeedi vastuvõtule tulev düsplaasiaga patsient on nooremapoolne naine, kel on kõndimisel ebamugavustunne, algjärgus teravad valud kubemes, võib esineda puusa lukustamine, tema üks jalg on nõrgem, tekivad koormusvalud jne. Ravi on konservatiivne ja operatiivne. Viimaseks on näidustus siis, kui konservatiivne ravi näiteks NSAIDidega või elustiilimuutustega on edutu, ollakse veel piisavalt noor, pole välja arenenud osteoartroosi.

Allikas: Meditsiiniuudised Online