Glaukoomi ehk rahvakeeli rohelise kae puhul on tegu kroonilise nägemisnärvi neuropaatiaga, mille käigus kahjustuvad nägemisnärvi närvikiud ja ganglionirakud. Antud haigus on maailmas juhtival kohal pimeduse põhjustajana.

Ida-Tallinna Keskhaigla silmaarsti Pille Teini sõnul iseloomustavad haigust vaatevälja skotoomid ja kontsentriline ahenemine ning hilisstaadiumis nägemisteravuse vähenemine kuni sil­ma täieliku pimeduseni. Sageli kaasneb haigusega kõrgenenud silma siserõhk, mis ongi põhiliseks riskiteguriks näge­misnärvi neuropaatia väljakujunemisel. Teistest riskiteguritest tuuakse esile vanust - silmarõhu tõus tavaliselt üle 60aastastel, lokaalseid ja süsteemseid vaskulaarseid tegureid, perekondlikku eelsoodumust. Sekundaarse glaukoomi riski võib tõsta pikaaegne steroidide, eriti silmatilkade kasutamine. Seetõttu peak­sid patsiendid, kes kasutavad deksametasooni baasil silmatilkasid (näiteks allergilise konjunktiviidi korral), kaks korda aastas kontrollima silmarõhku.

"Glaukoomi nimetatakse ka „vaikseks nägemise vargaks", kuna sageli ei põhjusta haigus algstaadiumis valu ega märgatavaid nägemise muutusi, sümptomeid. Seega, glaukoom progresseerub tasahilju, kuni tekivad taaspöördumatud nägemisnärvi kahjustused," tõdeb Tein.

Glaukoomi kõige tavapärasemad vor­mid on avatud nurga ja kinnise nurga glaukoom, lisaks võib silmarõhk tõusta ka teiste silmahaiguste korral (diabeetiline retinopaatia, uveiit) või areguhäireliste sündroomide korral.

Glaukoomi sümptomiteks on ebamäärane silmavalu või peavalu ots­miku või kulmu piirkonnas, sagedamini kahjustatud silma poolel; surumistunne või survetunne silmas; halod või rõngad silme ees või viker­kaarevärvide nägemine, valguskartus; nägemise hägustumine - periooditi või pidev; ägeda glaukoomihoo korral esineb tugev silma- ja peavalu otsmiku piirkonnas, mis võib kiir­guda kätte, kaasneda võib iiveldustunne, oksendamine.

Glaukoomi diagnoosimist alustatakse rutiinsest silmade uurimi­sest ehk nägemisteravuse määramine ja korrigeerimine prillidega. Lisaks on diagnoosimise võimalusteks silmade lähivaatlus biomikroskoobi ehk pilulambi abil, silmapõhjade vaatlus oftalmoskoopiliselt: nägemisnärvi diski ja närvikiudude seisundi hindamine; silmarõhu mõõtmine (tonomeetria), sarvkesta paksuse mõõt­mine (pahhümeetria), mis on seotud silmarõhuga, eeskambri nurga vaatlus spetsiaalse gonioluubi abil (gonioskoopia), vaateväljade testimine staatilise või ki­neetilise perimeetria abil. Abiuuringuteks võivad olla nägemis­närvi diski kvantitatiivsed uuringud: optilise koherentse tomograafiaga (OCT), Heidelbergi reetina tomograa­fia (HRT), skaneeriv laserpolarimeetriga (GDX).

Teini kohaselt on glaukoomi ravi eesmärgiks säilitada olemasolev elukvaliteet, mis on tihedalt seotud nägemisfunktsiooni ja vaatevälja säilitamisega. Tänapäevane glaukoomi ravi seisneb silma siserõhu langetamises, mis on siiani ainus efektiivne ravivõte. 1 mm Hg silma siserõhu langust vähendab glaukoomi progresseerumist 20%. Glaukoomi diagnoosimise järgselt alus­tatakse tavapäraselt medikamentoosse raviga, millele võib kaasneda laserravi ja sealt edasi juba kirurgiline ravi.

Et glaukoom on pikaajaline progresseeruv haigus, mis nõuab sageli toopilise ravi kasutamist ning regulaarseid arstivisiite, siis on hai­guse edukaks käsitlemiseks hädavajalik patsiendi pidev koostöö arstiga. Glaukoomi võib hoida kontrolli all, kuid kahjuks mitte välja ravida. Varasem diagnoosimine ning ravi on nägemisnärvi kahjustuse progresseerumise aeglusta­miseks ja pikemaks ajaks olemasolevate funktsioonide säilitamiseks.

Ida-Tallinna Keskhaigla silmaosakonna statsionaarne haiglaravi ja operatsioonitoad asuvad Ida-Tallinna Keskhaigla Ravi tn üksuses, silmapolikliiniku vastuvõtud toimuvad Ida-Tallinna Keskhaigla Ravi tn ja Magdaleena üksustes.

Info ja registreerimine telefonil 1900.