Ida-Tallinna Keskhaigla südamepuudulikkuse (SP) kabineti juhataja kardioloog Tiina Uuetoa tõdeb, et südamepuudulikkust kiputakse ühiskonnas alahindama, sellesse ei osata piisava tõsidusega suhtuda, ehkki haigus on raskuselt võrreldav vähktõvega.

Südamepuudulikkusega haige prognoos on raske - pooltel haigetel on elulemus diagnoosimisest surmani neli aastat. Südamepuudulikkusega hospitaliseeritud patsientidest 40% sureb või vajab korduvalt haiglaravi aasta jooksul.

Tiina Uuetoa ütleb, et SP kujuneb tavaliselt pika aja jooksul. Tuleb aeglaselt, aga tuleb, et jääda.

SP on krooniline haigus ägenemistega. Iga kord, kui krooniline haigus ägeneb, halveneb ka patsiendi prognoos. Iseloomulikud on sagedased hospitaliseerimised, lühem elu, kehv elukvaliteet, loetleb Uuetoa.

Ta lisab, et kõige kallim osa SP-haigete käsitlusest ongi justnimelt haiglaravi. Kardioloog toob näiteks, et kui Ameerika jätab hästi palju SP-patsiendi ambulatoorsest käsitlusest põdeja enese õlgadele, siis empaatilisem Euroopa on läinud teist suunda ja olnud küllalt jõukas, et lubada endale ambulatoorse võrgustiku loomist krooniliste haigete jälgimiseks, muu hulgas ka südamepuudulikkusega patsiendid.

Kaks keskust Eestis

Eestis on südamepuudulikkuse kabinette kaks: mõlemad Tallinnas ja esimene neist, mis loodud juba kuue aasta eest, asubki keskhaiglas. Tartu päris eraldi kabinetini jõudnud ei ole.

Südamepuudulikkusega patsiendid jõuavad SP-kabinetti erinevaid kanaleid pidi. Eestis saadetakse kabinetti haigeid perearstidelt, haigla oma patsiendid jäävad jälgimisele, vahel satub ka muid. "Suured kabinetid haldavad ära kuskil tuhatkond haiget aastas,” ütleb Uuetoa.

"Suur osa SP ambulatoorses ravis on õdedel, kelle jälgida need patsiendid on,” ütleb Uuetoa. "Väga paljudes riikides on õdedel olemas ka retseptiõigus, mis on jällegi ressursi optimaalne kasutamine. Iga patsient ei pea jõudma just arsti vastuvõtule,” lisab ta. Vajadusel korraldab just õde patsiendi suunamise eriarstile.

Uuetoa tunnistab, et tõesti on ka mingi hulk südamepuudulikkusega haigeid, kes tegelikult ei pea olema südamepuudulikkuse kabinetis, vaid võivad vabalt olla perearsti jälgimisel. "Üldiselt on maailmas kujunenud nõnda, et südamepuudulikkuse kabinetti jäävad jälgimisele just raskekujulise SPga haiged,” jätkab arst. "Kuni selleni välja, et selline raske haige ilmutab end korra kuus kabineti õele, olukord vaadatakse üle, inimene läheb koju tagasi ja jätkab ravi.” Kui tekivad mingid ärevad signaalid, siis on variantideks erakorraline hospitaliseerimine või korraldatakse kiirelt 48 tunni sees eriarsti nõustamine.

Tähtis hästi edasi elada

Südamepuudulikkusega patsientidel on kaks tähtsat ravisuunda: üks on elukvaliteet ja teine on prognoos. "Moodne teraapia, mida me teeme, on hästi palju seotud prognoosiga ning sotsiaalselt kannab prognoos sageli seda infot, kui kaua inimene elab ja kui kaua ta elab töövõimelisena,” räägib Uuetoa. Elukvaliteet on seevastu aga inimese enda jaoks väga tähtis. "Vahel me räägime, et teatud patsientidel elukvaliteet võib olla esimesel kohal ravisihtmärkidest ja teisel kohal on alles prognoos,” jätkab kardioloog. Näiteks 85aastane patsient, kelle jaoks on tähtis, et ta suudab jõudumööda olla sotsiaalne ja ise endaga hakkama saada, et tal ei valuta, ei ole õhupuudus, tal on väga redutseeritud, lihtsad ootused elu suhtes. Ta tahaks veel elada, aga soovib, et see aeg, mis on jäänud, oleks enam-vähem kvaliteetne. Uuetoa ütleb, et need vestlused patsientide ja nende sugulastega, et mida ravi puhul plaanida, on sageli väga rasked ja tõsised. Tavaliselt on inimese soov elada elamisväärset elu esiplaanil. "Ei ole kedagi, kes oleks löönud jalaga vastu maad ja öelnud, et 50 aastat veel! Pigem on endale seatud lihtsad eesmärgid nagu laste koolilõpetamine, abiellumine - et need ära näeks,” lisab ta.

Uuetoa möönab, et praegu kipuvad Eesti meditsiinis paljud asjad olema n-ö vältimatu abi korras tehtavad. "See aga tähendab kõige rumalamat ja kallimat suunda meditsiinis,” ütleb ta.

Patsientide ravisoostumusest kõneldes ütleb kardioloog, et päris sageli teeb meele kurvaks, sest patsient kipub ravimeid pidama vähetähtsaks ja mõnda patsienti ei saa kuidagi korralikult rohtu võtma. "Regulaarne ravi on aga kõige esimene eeldus, et ta haigus püsiks stabiilne,” rõhutab arst.

Palju lisandunud tehnilist

Ravivõimalustest kõneldes ütleb Uuetoa, et kogu moodsas meditsiinis on viimastel aastatel hästi palju muutunud ja paljud patsiendi ravi abivahendid on läinud üha enam tehniliseks. Nii näiteks on südamepuudulikkusega patsientide puhul klassikalisele tabletiravile kombineerituna veenikaudse raviga lisandunud selgelt ka resünkroniseeriv ravi. Resünkroniseerivaid stimulaatoreid panevad lisaks Ida-Tallinna Keskhaiglale ka regionaalhaigla ja kliinikum. Nende stimulaatorite mõte on südame sünkroonse tegevuse saavutamine. "Ainuüksi sellega, et südame vasak vatsake ja parem vatsake pannakse sünkroonselt tööle, paraneb selle haige prognoos märgatavalt,” lisab kardioloog.

Valusam teema on südametransplantatsioon, õigemini see, kas Eestis on üldse võimekust selleks. Tiina Uuetoa hinnangul võiks Eesti puhul olla väljundiks pigem see, et kui südamesiirdamisi planeerida, siis koos teiste Balti riikide või Helsingiga, mida viimasel ajal regionaalhaigla ka arendanud on.

Siirdamisest kõneldes toob ta välja ka tüvirakuravi üha arenevad võimalused. "Ehk siis tüvirakkude istutamisega südamesse saab n-ö uimased ja töövõimetud piirkonnad asendada töötava koega ja see haige ei vajagi südamesiirdamist.” Praegu on see paraku veel tulevikuteema.

SP ravi on muutunud ajaga komplekssemaks, jätkab Uuetoa, ja klassikalised ravimid on tõrjutud mõneti ääremaadele. Näiteks seni klassikaline SP ravim digoksiin on pigem toetava ja abistava tähendusega ega ole enam esimese valiku ravim.

Põhjus välja selgitada

Uuetoa rõhutab, et südamepuudulikkus on alati tüsistus ega ole kunagi esmane diagnoos. "Kui inimesel on südamepuudulikkus, siis esimene asi, mida ma ka perearstidele südamele paneks, on uurida välja, mis on selle puudulikkuse põhjus,” räägib kardioloog.

Hästi suur SP põhjuste rühm on hüpertensioon ja diabeet ning sellelt pinnalt kasvav SP. Teine põhjus on müokardi-infarkt, lisaks ka kardiomüopaatiad, mille põhjust otseselt ei teata, ja südame rütmihäired. "Need patsiendid võivad tihti aastaid südamepuudulikkuses elada ja kui neil ühel hetkel tekib kiireloomuline rütmihäire, nad dekompenseeruvad ära ja satuvadki arstide vaatevälja,” räägib ta.

Eesti perearstide õnnetus on jällegi rahanappus. Kardioloog ütleb, et maailmas on SP diagnoosimiseks olemas väga tundlikud verest määratavad markerid "on/ei ole” printsiibil, ehk kui näit on oluliselt tõusnud, siis on südamepuudulikkus ja kui ei ole tõusu, siis ei ole haigust. See sama marker näitaks enne kardioloogi konsultatsiooni, ultraheli ja muid uuringuid perearstile teeotsa kätte - on patsiendile tegemist SP-ga või häirib seda inimest mingi muu tervisehäda.

Allikas: Terviseuudised