Olukord õendusabist on viinud sinnani, et osa teenust vajavaid patsiente n-ö ringleb teenusepakkujate vahel. See ei hoia kokku haigekassa raha ega aita kaasa ka inimese tervisliku seisundi stabiliseerimisele, kirjutab ITK õendusabikliiniku juht Eve Karmo.

Kuigi juba alates 2014. aasta 1. jaanuarist on hooldusravi uus nimetus iseseisev statsionaarne õendusabi, ei ole ühiskonnas tervikuna sellest vahest aru saadud või seda teadvustatud.

Statsionaarne õendusabi peaks tähendama eelkõige plaanilist tööd patsiendiga perearsti või eriarsti saatekirja alusel. Õendusabiteenuse eesmärk on aga säilitada ja võimaluse korral parandada patsiendi tervislikku seisundit ning toimetulekuvõimet, ravida ja toetada stabiilses seisundis patsienti ning vajaduse korral leevendada tema vaevusi. Samuti valmistab ta inimest ette hooldusasutusse või koju minekuks. Õendusabiteenust osutatakse patsiendi vajaduste alusel kas kodus, haiglas või hooldusasutuses.

Saatekiri olgu korrektne. Õendusabi patsient on enamasti eakas, kuid teenust vajavad ka noored raskes seisus patsiendid. Õendusabi vajaduse üle otsustab arst ja teenusele saamiseks on vajalik nõuetekohane saatekiri. Õendusabiteenust ei saa osutada, kui suunava arsti poolt pole määratud ravi ja hinnatud õendusabi vajaduse sagedust.

Näiteks saatekirja, millel on õendusabi osutamise põhjusena kirjas “omaste soovil”, “ei tule kodus toime”, “vajab hooldust”, “sotsiaalsetel näidustustel” või “ei saa abikaasaga läbi” (väljavõtted Tallinna perearstide saatekirjadelt) ei saa me võtta aluseks patsiendi õendusabiteenuse järjekorda võtmiseks. Õendusabi osutatakse nii statsionaarselt (haiglas) kui ka ambulatoorselt (koduõendus). Koduõendust ei tohi segi ajada koduhooldusega. Koduõde teostab vaid arsti poolt määratud protseduure ja toiminguid, ta ei korista, ei hoolda ega valva.

Koduõendusteenus on mõeldud patsiendile, kelle tervislik seisund ei nõua viibimist haiglas, kuid kes vajab siiski asjatundlikku meditsiiniabi. Seda võib vajada näiteks piiratud liikumisvõimega inimene, kes ei suuda ise protseduuridele minna. Koduõde on seega ka oluline ühenduslüli pere- või raviarsti ning abivajaja vahel. Koduõendusteenusele suunamise vajaduse otsustab pere-või eriarst. Vaja on saatekirja, kuhu arst märgib patsiendi terviseprobleemid ja vajaliku ravi, õde aga õendusabivajaduse. Koduõendusteenus on ravikindlustatud inimesele tasuta, selle eest maksab haigekassa.

Iseseisev statsionaarne õendusabi. Õendusabi osutamine haiglas on mõeldud stabiilses seisundis patsiendile, kes ei vaja pidevat arstiabi, kuid kes vajab abi ja raviprotseduure mahus, mis ületab koduõenduse võimalused.

Patsient võib sellist abi vajada pärast traumat või rasket haigust, kroonilise haiguse ägenedes, aga ka raskest haigusest tingitud vaevuste leevendamiseks. Ka õendushaiglasse suunamise vajaduse otsustab perearst või eriarst kas ise või koos õega. Õendushaiglas viibimise aeg ja osutatavad teenused sõltuvad patsiendi tervislikust seisundist ja õendusabivajadusest.

On hakanud levima arvamus, et statsionaarne õendusabi on patsiendile tasuta. Statsionaarses õendusabis viibiva ravikindlustatud patsiendi voodipäeva maksumusest tasub 85% haigekassa ja 15% patsient. Lisaks on haiglatele jäänud õigus küsida esimese 10 haiglapäeva eest täiendavad 25 eurot.

Üha sagedamini on meie poole pöördutud ka väitega, et igal haigel on õigus olla statsionaarse õendusabi teenusel tasuta 60 päeva aastas. Siin aetakse aga segamini tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenus, mida tõepoolest on riik hakanud pakkuma omaste hooldajate olukorra kergendamiseks. Hoolekandeteenuste kohta annab täpsemat teavet kohalik omavalitsus.

Ringlev patsient kokkuhoidu ei too. Sel aastal on statsionaarse õendusabi voodipäeva hind 63,76 eurot ja patsiendi omaosalus 9,56 eurot iga haiglas oldud päeva eest. Haiglas on patsient nii kaua, kui püsib statsionaarse õendusabi vajadus. Teenuseosutaja poolt esitatud põhjendatud taotluse korral võib haigekassa anda ravipikendusi ka üle 60 voodipäeva.

Reaalsuses on aga olukord komplitseeritum, sest ka õendusabiteenust pakkuvatel raviasutustel on haigekassa poolt ette antud ravijuhtude arv ja keskmine maksumus, mille kohaselt on ravijuhu pikkus keskmiselt veidi üle 20 päeva. Seepärast osa teenust vajavaid patsiente n-ö ringleb teenusepakkujate vahel. See ei hoia kokku haigekassa raha ega aita kaasa ka inimese tervisliku seisundi stabiliseerimisele, rääkimata emotsionaalsest ja füüsilisest kannatusest, mida tuttavast keskkonnast võõrasse ümberkolimine põhjustab. Küll aga annab see võimaluse lepingutingimuste täitmiseks vajalike juhtude “tootmiseks”.

Endiselt on keeruline olukord dementsete vanainimestega. Nagu tavahooldekodudel nii ka statsionaarsel õendusabil puuduvad tingimused selliste inimeste aitamiseks – neile ei ole võimalik tagada piisavat järelevalvet. Erihooldekodude kohti napib, abivajajate hulk aga kasvab. Tavahooldekodud on õendusabiga sarnases olukorras, nende puhul on aga probleemiks ka hind.

Ühe kogu elu korralikult töötanud inimese pension ei kata täna hooldekodu ühe kuu maksumust (600–1500 eurot), seepärast on surve statsionaarsele õendusabile ka dementsete ja/või hooldust vajavate patsientide puhul endiselt suur.