Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku direktori Eve Karmo (60) argipäevad on tihedad, kuid hästi planeerides mahub neisse palju rõõmsaid hetki.

On varajane hommikutund. Eve Karmo, Ida-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliiniku direktor, ärkab äratuskella tirina peale. Kell on 5.30, just ideaalne aeg virguvaks hommikuvõimlemiseks. Seejärel korralik hommikusöök ning  teele Järve üksuse poole.

Kell 7.00

Esimesed hommikused töötunnid on kõige efektiivsemad, kui telefon ei helise, saavad meilid vastatud, elektroonilised saatekirjad ja info uute, eelmisel päeval saabunud patsientide kohta üle vaadatud enne, kui kolleegid tööle jõuavad.

Kell 8.00

Täna külastab Eve Karmo I õendusabiosakonna hommikust valve üleandmise koosolekut eelkõige seepärast, et osakonna töötajatele edasi anda eile haiglast lahkunud patsiendi omaste tänusõnad hästi ja südamega tehtud töö eest. Sellist tunnustamist ei tule just iga päev ette, sageli on omaksed pigemini segaduses ja ei suuda mõista, miks nende alles paar nädalat tagasi endaga hästi toime tulnud lähedane peale ajuinfarkti või muud haigust enam ei kõnni ja meie siin midagi ei tee, et ta jälle endiseks muutuks!

Osakonna koosolekutel käimine on väga vajalik ja ka direktori jaoks informatiivne. Kuna seal osalevad nii arstid, õed kui hooldajad, saab koosolekul hea ülevaate jooksvatest probleemidest  ja muredest.

Kell 8.30

Teise korruse suures saalis algab kliiniku valve üleandmise koosolek, kuhu kogunevad kõigi Järve üksuses tegutsevate osakondade arstid, osakondade õendusjuhid, sotsiaaltöötajad ja sekretärid. Lisaks operatiivinfole arutatakse nendel koosolekutel kliiniku arenguid, jälgitakse lepingu ja eelarve täitmist ning saadakse ülevaade kogu kliiniku toimimisest.

Kell 9.00

Eve Karmo saab taas korraks töölaua taha istuda ja vaadata üle vahepeal saabunud meilid. Lahendamist vajavad paar kiiremat küsimust, samuti on kokku lepitud paar kohtumist  inimestega, kes soovivad infot statsionaarse õendusabi võimaluste kohta. Pole sugugi lihtne teha murest vaevatud lähedase hooldajale selgeks, et statsionaarne õendusabi ei ole hooldus, ja see, et patsient ei tule enam üksinda toime, on hooldekodu, mitte õendusabi probleem. Kahjuks ei süvene ka saatekirja andja alati probleemi ja nii tulebki meile saatekiri soovitusega pakkuda inimesele omaste soovil hooldust.

Kell 10.30

Algab kokkulepitud kohtumine koos haigla turundus- ja haldusosakonna töötajate ja maastikuarhitekt Maali Roometi ning tema juhendaja Kadri Maikoviga, kes tegelevad hooldusravikliiniku õueala projekteerimisega – uued mugavad jalgteed ning pergolad, kus jalga puhata, hakkavad patsientidele ning nende lähedastele pakkuma paika, kus veidikeseks palatiseinte vahelt välja pääseda ja värskes õhus jõudu koguda.

Kokkusaamine läheb edukalt, üle saab vaadatud õueala eskiis paberil ning vastused leitakse küsimustele, mis maastikuarhitektil ja tema juhendajal meelel. Nüüd jääb üle projektiga edasi tegeleda. Eve Karmo on rahul – mis sobiks meile paremini kui tervendav aed! Kui projekt teoks saab, pakub see rõõmu nii patsientidele kui personalile, nii kehale kui hingele. Ja teeb patsiendile meie juures viibimise veidi hubasemaks.

Kell 13.00

Eve Karmo istub taas rooli, sõidab Tervise Arengu Instituudist (TAI) tooma hooliva hooldaja käsiraamatuid, mis on välja antud küll juba 2009. aastal, aga on endiselt kliiniku hooldajatele väga hea abimaterjal.

Kell 13.30

Raamatud autosse ja edasi kliiniku Magasini tänaval paiknevasse ravikindlustamatute  üksusesse. Osakonna assistent Ly Ungru on sealse üksuse süda ja hing, kelle abil saavad lahendatud paljud igapäevamured. Eve Karmo astub siit läbi nii tihti, kui on mahti või vajadust, kuid vähemalt korra nädalas. Hetkel on olukord veidi keerulisem, tohtreid napib, kuid saadakse hakkama, sest ka Magasinis töötavad meil väga tublid inimesed.

Kell 15.00

Kuna üle hulga aja on väljas kuiv ja päikesepaisteline ilm, on täna see päev, kus Eve saab haiglasse tuua landseer Sofia. Kuna Sofia on suur ja karvane, ei ole märja ilmaga haigla külastamine võimalik, seepärast tuleb iga ilus ilm ära kasutada.

Eakatele, eriti dementsetele patsientidele meeldib väga suurt ja sõbralikku looma silitada ja patsutada, ka koer naudib suhtlemist – kodus ei silita-süga keegi nii palju kui siin!  Naeratuse toob koer ka personali näole – loomi armastatakse siin majas väga.

Siinkohal on Eve Karmol rääkida üks tore lugu sellest, kuidas üks insuldi läbi teinud patsient ei olnud haiglas viibides paari nädala jooksul sõnagi rääkinud, arvati, et ta ei suuda end sõnaliselt väljendada. Sofiat nähes hakkasid proual silmad särama ja ta hakkas koeraga rääkima! Paistab, et loomad  on suureks abiks taastumisel ning empaatiavõime ja suhtlemise arendamisel nii patsientide kui kliiniku töötajate seas.

Kell 16.30

Sofiaga majale ring peale tehtud, seab Eve tänaseks sammud koju. Sofiale preemiaks „hea töö eest” tunnike vaba jooksmist Männiku metsa all. Siis asub Eve õhtusööki valmistama, sest täna peaks ka noorpere kodus olema ja on loota, et õhtust saab süüa koos poja ja tema kaasaga. Kuigi noored-vanad elavad ühe katuse all, ei saada just iga päev kokku. Täna on aga vaja natuke plaani pidada augustis koduaias juba neljandat korda toimuva õuekontserdi üle. Laululembestena laulavad Eve poeg TTÜ meeskooris ja TTÜ Bigbandis, minia TTÜ naiskooris, abikaasa Jaani kiriku kooris.  „Mina ei laula, keegi peab ju kodus tööd ka tegema,” selgitab Eve naerdes.

Kell 18.30

Õhtu lähedaste seltsis, head sööki nautides ning Nõmme mändide all asuvas kodumajas puhates on Eve jaoks energiaallikas. Õhtu lendab linnutiivul.

Kell 21.00

Veel viimased toimetused koduses majapidamises: nõud puhtaks, koerale-kassile toit ette ja saabki natuke Facebookis kaeda, mida sõbrad uut postitanud, ehk leiab mõne laheda toiduretsepti või hea tervisenõuande ja saabki päeva kokku tõmmata.

Vahel, kui on tõesti pakilisi tööasju, heidab Eve veel pilgu töökirjadele, et hommikul üllatusi ees ei ootaks, kuid samas, kui vähegi võimalik, püüab kodus olla teises rütmis, sest tervis ja puhkamine – see on kalleim vara!