"Üks osa arvab, et siin osakonnas peabki kindlasti ära surema. Ei pea! Tõesti ei pea," räägib Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku juhataja Eve Karmo. Nende osakond ei ole inimesele ilmtingimata surmaotsus, küll aga väärikas lõppsadam.

Tik-tak, tik-tak, tiksub hõbedase raamiga seinakell Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku heledate värvidega hospiits- ehk parandamatult haigete osakonnas.

Kuigi see võib nii tunduda, ei tiksu kell siin sugugi halastamatumalt või kõhedamalt kui näiteks bussijaamas, õnnepalees, riigikogus või elutoas. See lihtsalt tiksub. Vaatamata kristalsele vaikusele, on iga palatiukse taga elu. Elatud elu.

Õde Ljudmilla paotab uksi. Lumivalge püüriga tekk lõuani tõmmatud, puhkab ühes voodis hallipäine mees. Nina nina vastu on tema kaisus pehme mängukoer. Suured nööpsilmad liikumatult hallpea näole suunatud, valvab kaisumops magaja und.

"See mänguasi on tema lastelaste oma. Tõin selle siia. See toob talle rõõmu ja pakub lohutust," ütleb Ljudmilla.

Elu ja surma piiril

Siin ei ole vaid eakad inimesed. Pesuruumis peseb tumerohelises jakis hooldaja ratastega vannis noort kangestunud jäsemetega meest. 37aastase Vadimi elu muutus pöördumatult pärast baarikakluses saadud peatraumat.

Ta ei liigu ega räägi ja teda toidetakse voolikute kaudu. Tema voodi peatsis on ikoonid ja sealsamas mängib venekeelne raadio. Ljudmilla sõnul ei saa aga mees enam aru, kus ta on ja mis tema ümber toimub.

Kui ta saaks, siis ta näeks, et tema valgusküllase palati akna ees on helekollased kardinad ja ta tõstaks naeratades pead iga kord, kui vanemad teda vaatama tulevad.

"Nii kahju on kohe noorest mehest. Mul endal on ka temavanused lapsed," ütleb pesija ja sõidutab koos hooldajaga puhtaks küüritud Vadimi tagasi palatisse.

Järgmise ukse taga loeb vanahärra Helmut kriminulli. Laua peal on joogitopsi kõrval reas tütre toodud marmelaadikommid.

"Raskeid raamatuid olen eluajal juba küll ja küll lugenud! Nüüd tahaksin midagi kergemat," lõõbib juristiharidusega Helmut kähiseval häälel ja lükkab prillid otsmikule. Tal on kõrivähk.

"Onkoloog ütles mulle avameelselt, ei keerutanud, et operatsiooni teha ei saa ja keemiaraviks olen praegu liiga nõrk. Aga mul on siin juba palju paremaks läinud. Nädal tagasi ei saanud ise istukilegi tõusta. Nii et teatud paranemise tendents on," räägib Helmut ja küsib, millisest ajalehest külalised on. Surmast ta ei räägi.

"Aa, Õhtuleht! Mul on kõik teised lehed tellitud, aga Õhtulehte ei ole. See oli ju varem nii Savisaare-meelne! Nüüd enam ei ole. Kui siit omal jalal välja saan, siis tellin ka selle lehe!"

Vene ajal oli Helmutil nii sügav depressioon, et ta oli kindel, et 65aastaseks ta küll ei ela. Aga siis tuli uus Eesti vabariik ja sellega koos uus energia. Nüüd on vanahärra juba 85.

"Seda ma poleks elus uskunud!"

Vitaalne vanahärra räägib pikalt sõjaaegseid mälestusi. Hooldaja toodud puder laual marmelaadikommide kõrval jõuab selle ajaga ära jahtuda.

"Ei sest pole midagi! Aitäh, et kuulasite, saingi oma kõneaparaati õhutada," kõhistab Helmut. Lusikas peos, lehvitab ta vaba käega hüvastijätuks.

Õige aeg

Hooldusravikliinikus on 140 voodikohta. Lisaks kaks mitteametlikku kohta merisigadele, kes tegevusjuhi toas patsiente rõõmustavad. Hospiitsis on 12 kohta. Need on kõik täis.

Sealse osakonna ühes otsas on surm ja teises elu. Ehk siis kõik palatid jäävad leinatoa ja peoruumi vahele. Viimases saavad patsiendid pereringis sünnipäevi ja muid tähtpäevi tähistada. Leinatoas aga saavad omaksed küünlad süüdates oma lahkunud lähedasega isekeskis hüvasti jätta.

"Lähedane võib küll surmaks valmis olla, aga kui see juhtub, on see ikkagi ootamatu," ütleb kliiniku hospiitsosakonna looja, õendusjuht Silvia Petrova, kes täna hommikul oma ema leinatoast taevasse ingliks saatis.

"Selline on elu," ütleb kliiniku juhataja Eve Karmo. "Taevasse ingliks" on tema sõnakasutus.

Karmo on pärast rasket haigust esimesi päevi tagasi tööl.

"Jaanuaris tuli välja, et olen vähihaige. Sain neli kuuri keemiat, juuni lõpus oli operatsioon – lõigati kõik see vähk minust välja ja nüüd olen jälle tagasi," ütleb Karmo, et oskab nüüd oma ametipostil näha elu ka patsiendi silme läbi.

"Olen varem põetuspoole läbi teinud. Olen peaaegu kuldpõetaja – hooldasin ema nelikümmend aastat.

Nüüd olen ka patsiendi osa läbi teinud ja ütlen – inimene sureb siis, kui tal on õige aeg. Varem ta ei mõtle seda mõtetki endale pähe, et võiks kuidagimoodi alla anda või järele anda."

Ta ütleb, et on kliinikus küll ja küll näinud, kui eakas patsient on kohe-kohe igavikuteele lahkumas, aga tal on näiteks lapselaps välismaalt tulemas.

"Ta ootab ära, siis ohkab ja on läinud. Tundub imelik, aga nii on," lausub Karmo.

Tema surma ei karda. "Ma arvan, et kui endale selgeks teed, et sured ära siis, kui selleks on õige aeg, siis enam surma ei karda. Ja ega tegelikult inimesed niivõrd surma ei kardagi, nad kardavad suremist. Surm ei ole traagiline.

Sest mis on surm, me ei tea. Ükski surnud inimene pole ju kunagi tagasi tulnud ja öelnud, milline on elu teispoolsuses. Traagiline võib olla suremine. Traagiline on see siis, kui inimene jääb elu lõpus mingil põhjusel üksinda.

Kui lähedased ei toeta või kui ei olegi lähedasi. Või kui kogu pere ja sõpruskond on juba läinud. Tavaliselt on need inimesed juba valmis ka ise minema," räägib Karmo.

Väärikas surm

Hooldusravikliiniku hospiitsosakond on koht, kus haigust raviga enam parandada ei saa. Saab vaid leevendada vaevusi ja võtta ära valu. Ja mis kõige olulisem – siin saab väärikalt veeta oma eluõhtut.

Mis on väärikas suremine?

Silvia Petrova ütleb, et peab väärikaks seda, et inimene ei piinleks valudes, et ta oleks n-ö pestud, kammitud, hooldatud.

"Mitte nii, et surija on kortsus valu ja hirmu ees," ütleb Petrova. "Kui omakseid lähedase surmast teavitame, on nende esimene küsimus – kuidas ta suri. Omaste suurim soov on, et ta ei piinelnud.

Seda, et hospiitsi vaja on, saime aru juba aastal 2009. Mitte kõik parandamatult haiged ei taha surra kodus. Ja mitte kõik lähedased ei suuda taluda surija agooniat.

Üks põhjus, miks kodus suremine ei ole meil väga tavaks, on ka see, et inimesed peavad 24 tundi ööpäevas haiget ema või isa põetama ja vahepeal kaheksa tundi tööl käima ning kui on veel lapsed, siis nad lihtsalt füüsiliselt ei jaksa. Olen näinud ka selliseid juhtumeid, kui hooldaja kukub enne kokku kui hooldatav lahkub," lisab Karmo.

"Mitte kõik ei ole aga nõus hospiitsi minema, sest neile tundub, et see on nagu surmaotsus. See ei ole aga kaugeltki nii," räägib ta, et on ka neid, kellele hospiits ei ole olnud lõpp-punkt.

"Meil on olnud vähihaiged, kes on olnud keemiaravi tsükli ajal osakonnas sees. Organism on hakanud kahe-kolme nädala jooksul pärast keemiaravi jälle enam-vähem elama ja siis nad lähevad koju. Ja mõni ei tulegi enam tagasi. Elab kaua ja õnnelikult," räägib Karmo.

Kliiniku statistika räägib, et hospiitsis on 140-160 patsienti aastas. Iga kümnes läheb edasi teistesse raviasutustesse või koju. Ta võtab lahti ruudulise kaustiku, mida usaldab rohkem kui tänapäevast arvutiprogrammi. Üks pikemalt osakonnas viibinud patsient elas seal 121 päeva, enne kui taevasse ingliks läks.

"Laske haigel rääkida."

Surija eest hoolitsejatel tuleb palju tegelda ka haige lähedastega. Sest kui eluõhtul olev haige on juba lahkumiseks valmis, siis lähedased sageli ei ole.

"Tihti ongi patsiendid palju targemad kui nende lähedased. Sellest saab aru, kui patsient on valmis minema. Aga lähedased ei saa aru. Ütlevad, et andke talle süüa-juua, ravimeid, uurige, miks tal halvemaks läks," ütleb Petrova.

Kindlasti peaksid lähedased laskma haigel oma haigusest ja surmast rääkida.

"Sageli kui väga haige inimene, kes enam elu elada ei jaksa, tahab suremisest või surmast rääkida, teevad lähedased selle vea, et ütlevad – ah, mis sa räägid, kõik läheb hästi, ära muretse!

Aga inimene peab saama sellest rääkida. Üks asi on see, kui haige räägib meie personaliga ja me kuulame. Aga tihtipeale on lahkujale nii oluline just omastega rääkida.

Ka sellest, millist matust ta soovib, millist muusikat peietel mängida või kuidas rahaasjad korraldada," ütleb Karmo, et on liiga sageli näinud olukordi, kus lapsed ei saa lahkunud lähedase raha hoiuarvelt kätte.

"Mis on veel väga tähtis patsientidele, kui nad on enam-vähem selge mõistusega – et nad mõtleksid oma elu läbi, mida nemad on valesti teinud ja annaksid kõigile andeks, kes neile on ülekohut teinud.

Et nad leiaksid rahu. Sest väga sageli on tunne, et inimesel on rahu jäänud tegemata ja ta ei saa siit ilmast ära minna. Meil on olnud patsiente, kelle puhul prognoos on nii halb, et enam halvem olla ei saagi, aga ta elab. Sest lihtsalt süda lööb."

On nii neid, kes soovivad kindlasti oma viimsel elusekundil lähedasel käest kinni hoida kui ka neid, kes seda ei soovi. Hospiits erineb aga teistest osakondadest selle poolest, et siia võivad lähedased tulla mitte ainult külastusajal, vaid iga kell. See annab turvatunde nii haigele kui ka lähedastele.

"Soovime väga, et lähedased võimalikult palju tegeleksid patsiendiga, käiksid teda vaatamas, räägiksid, loeksid talle raamatuid, võtaksid kaasa vanu pildialbumeid, et vaadata üle elatud elu," ütleb Karmo.

Seepärast ei ole ka palatites rohkem kui kaks voodikohta. Ideaalis võiks olla vaid üks.

"Seal peaks olema piisavalt ruumi, et lähedased saavad juures olla nii kaua kui tahavad. Ööbimisvõimalust praegu pakkuda ei ole, küll aga mugavat istumist lähedase kõrval."

Võib tunduda uskumatu, aga olla juhataja kliinikus, kus suremine on igapäevane, on Karmo unistuste töö.

"Kui saan siin midagi paremaks ja inimlikumaks teha, siis pole häbi kasutult elatud aastate pärast," ütleb ta.

Suurim mure on praegu see, et haigekassa hospiitsravi teenust ei rahasta. Patsientidel tuleb tasuda 15 protsenti omaosalustasu, mis sõltub Eesti Haigekassa hinnakirjast. 2016. aastal on see 9.75 eurot ööpäev.

Mis on hospiits?

Hospiits on mõistena väga vana, ulatudes tagasi keskaega, mil hospiitsideks nimetati palveränduritele ja teistele teelolijatele loodud puhkepaiku. 19. sajandi lõpust alates on hospiitsid kujunenud surijate viimase hoolduse kohtadeks esmalt Iirimaal, siis Inglismaal.

Eestis pakuvad statsionaarset hospiitsteenust EELK Tallinna Diakooniahaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Ida-Tallinna keskhaigla hoooldusravikliinik.

Hospiitsis leiavad tähelepanu ja hoolitsust kogu pere ja lähedased, kelle üks liige on lahkumas. Surm on kurb, kuid paratamatu ja inimene ning tema lähedased ei tule sellega alati abita toime. Hospiitsis toetatakse õigust väärikalt surra.

Kui elust lahkuv parandamatult haige tunneb pereliikmete lähedust ning leiab hingerahu, on perel kergem tema lahkumisega leppida.

Hospiitsosakonna töötajad lähtuvad terviklikust inimesekäsitlusest, mis peab võrdselt oluliseks patsiendi füüsilisi, psüühilisi, sotsiaalseid ja eksistentsiaalsed vajadusi.

Allikas: Õhtuleht