Kümmekond aastat tagasi algasid Ehal aegamööda põlvevalud, mis tõid astudes vee silma. Piin kasvas nii suureks, et mõlema põlve liiges vahetati endoproteesi ehk tehisliigese vastu erandkorras vaid pooleaastase vahega. See häda on pärilik, sest põlveliiges on vahetatud ka Eha emal ja õel.

Eha Hints (61), patsient

Põlvevalud algasid esmalt trepist käies, eriti alla minnes. Lõpuks pidin ka kõndides tegema vahe-peatusi, sest kui raskus põlvele kandus, läks suurest valust pea märjaks. Nii õudne piin oli, et kui ma siis ükskord koju tagasi jõudsin ja maha istusin, oli vesi silmis. Seepärast eelistasin autot, kus iganes ringi tuli liikuda, isegi kodu lähedal poes käies, ja parkisin võimalikult ligidale.

Untsus olid mõlemad põlved. Rapla haiglas tehti ühele laparoskoopia 2008. aasta oktoobris ja teisele 2009- aasta jaanuaris ja sain ka liigesesüste, kuid need tõid vaid ajutist leevendust. Juba siis ütles arst, et varsti tuleb teha liigesevahetus. Ida-Tallinna keskhaigla tunnustatud ortopeedi Vahur Metsna juures käisin 2010. aasta lõpupoole. Temagi soovitas õppi. Panin kohe end järjekorda.

Mu ema oli juba 2004. aastal põlveproteesi saanud, temal vahetati vasaku põlve liiges, kui ta oli 76aastane, mina olin 20 aastat noorem. Natuke hirmutas mind see, et emal olid operatsiooni järel põlves suured valud. Kuid ema oli väga rahul, et selle läbi tegi, kahetses vaid, et juba varem õpile ei saanud. Põlv on tal korras siiani, ta on nüüd juba 88, aga põlves ei logise, nagise ega praksu midagi.

Minul endoproteesiti rohkem kulunud parem põlv 2011. aasta septembris ja seejärel vasak 2012. aasta aprillis. Mõlemal korral opereeris mind doktor Vahur Metsna.

Arstil selg pingutusest märg

Haiglasse läksin opieelsel päeval, siis tehti analüüsid ja pildid. Põlveliigese endoproteesimisel kasutatakse seljasüsti, mille tulemusena kaob alakeha valutundlikkus ja võime jalgu liigutada. Nagu elektrilöök läheks mööda jalga alla, kirjeldas anestesioloog. Esimene kord läks süst vist väga õigesse kohta, sest just niisugune tunne oligi.

Ise operatsiooni ei näe, aga kuulen. Oled justkui remonditöökojas: kolin, mürin, puurimine, kopsimine. Vahel tuleb kärsahaisu. Pärast nägin, et kirurgi selg on märg: niisugune pingutus on arstile see tehisliigese paigaldamine!

Kui mind intensiivi viidi, siis küsiti mitu korda, kas varbad liiguvad juba. Ütlesin, et ma küll veel aru ei saa. Ka valu ei tundnud, terve opijärgse õhtu magasin. Sain juba samal päeval jala üsna hästi voodist välja — esimese põlveopi järel mul üldse väga vähe valutas. Haiglasse jäin nädalaks. 

Teise põlveopiga oli valu rohkem, anestesioloog oli ka teine. Temal vist ei õnnestunud tuimastussüstiga kohe päris õiget kohta kätte saada. Sähvatus jooksis seekord pigem risti selga. Enne operatsiooni lõppu juba nihelesin, sest hakkasin jalas valu tundma. Ebamugavad olid need viimased minutid enne lõppu, kui õmmeldi! Operatsioon koos ettevalmistusega kestis poolteist tundi.

Järgmisel hommikul kurtsin, et jalg väga valutab ja suurendati valuvaigistidoosi. Paistes jalg tundus nagu üks sirge pakk all ja oli valusam kui esimese opi järel. Ainult väga ettevaatlikult sain end nihutada ja oli tükk tegemist, et jalga üldse voodist välja saada. Panin terve jala haige jala alla ja kuidagi libistasin siis mõlemad voodist välja.

Tromboosiohu vältimiseks soovitati hommikul enne tõusmist jalg pöiast reieni elastiksidemega muumiaks siduda. Ka patsiendi meelespeas oli kirjas, et side tuleb haiglasse kaasa võtta. Ma olen suur inimene, võtsin mitu tükki, et ikka jätkuks. Elastikside tuli mul endal peale panna, äsja opereeritud, paistes ja hella jalaga on seda ise väga raske teha, aga isegi ei õpetatud, kuidas see käib. Palusin meedikuid, et nad aitaks. Ka paranemine kestis teisel korral kauem.

Ent aeg-ajalt pandi peale ka külmakott ja päev-päevalt hakkas see puupakk, nagu jalg opi järel oli, jälle oma jalaks saama.

Kasvasin tagasi pikemaks

Täisjõuga ei tohi äsja endoproteesitud jalga maha toetada, aga tavapalatis sain juba rulaatori najal ringi liikuda ja selle toel ka ise WCsse minna. Mõni päev tuli käia rulaatoriga, siis juba karkudega. Haiglas õpetati, kuidas nendega käia ja füsioterapeut juhendas, kuidas harjutusi teha. Välja lasti nädal pärast õppi.

Kodus tuli veel kuus nädalat karkudega liikuda. Kargud olid meil kodus juba ema põlvelõikusest saadik. Ema ostis need, kuigi oleks võinud ka laenutada. Neid läks tarvis ka mu õel, minul ja isegi meie pere noorematel, näiteks õepoegadel, kui nad libisedes oma jalgu olid vigastanud.

Kaks nädalat pärast lõikust võeti niidid välja mu kodukohas perearsti juures, selleks ei pidanud enam Tallinna sõitma.

Dr Metsnale läksin end näitama aasta pärast õppi. Tehti pilt ja ta kinnitas, et kõik on korras. Vahel on põlve kohalt veidi valus — peenraid rohides või muid töid tehes ei saa ma põlvedele toetada, tuleb leida teine asend. Arst selgitas, et see on loomulik, kuna närvid said ju läbi lõigatud ja see annab tunda.

Nende lõikustega sain isegi oma kasvu tagasi, sest mu jalad olid enne põlvist O-moodi välja vajunud ja see muutis mind veidi lühemaks. Õpil pandi jalad jälle sirgeks. Operatsiooni jääb meenutama 20sentimeetrine arm, mis jookseb kui hele jutt üle põlve. Aga valust olen lahti ja elul on hoopis teine mekk. Olen tänulik dr Metsnale, õdedele, hooldajatele ja kõigile, kes aitasid kaasa minu paranemisele!

Miks mu põlved untsu läksid? Võib-olla kehakaalu pärast. Juba mu sünnikaal oli 5 kg ja sestsaati olen suur olnud. 13aastasena olin teistest peajagu pikem ja mind peeti mitu aastat vanemaks. Ometi käisin iga päev jala kooli edasi-tagasi kokku 4 kilomeetrit ja tegin sporti — korvpalli ja kergejõustikku. Kindlasti soodustab ülekaal põlvemuresid, aga võimalik, et oma osa oli ka mõnel vanal väikesel sporditraumal. Ilmselt on see aga meil ikkagi ka pereviga — ema ja õde on normaalkaalus, aga neil olid samasugused põlveopid.

Andres Kööp, ITK ortopeediaosakonna juhataja

Põlveliigese artroplastika ehk endoproteesimine on üks enam tehtavaid operatsioone nii maailmas kui ka Eestis. Eestis tehakse aastas 3500 endoproteesimist, sellest umbes pooled põlveliigesel. Elanikkond vananeb, mistõttu vajadus kasvab. Kahjuks Eestis viimasel aastal endoproteesimiste arv väheneb rahapuudusel ja ootejärjekorrad pikenevad.

Põlveliigese endoproteesimise operatsioone tehakse põhiliselt kaugelearenenud liigese osteoartroosi ehk nn liigese kulumise korral. Osteoartroos on kõige levinum liigesehaigus maailmas. Selle all võib kannatada kuni 20% elanikkonnast, Eesti oludes seega üle 200 000 inimese. Vähemal määral endoproteesitakse põlveliigest liigespõletiku (nt reuma) ja väga harva traumade tagajärjel.

Naised kannatavad põlveliigese artroosi all kaks korda sagedamini kui mehed. 50-60aastaste hulgas on osteoartroosihaigeid 30%, üle 75aastaste seas 80%. Riskiteguriteks võivad olla liiga suur kehakaal, stereotüüpsed liigutused, traumad, tippsport, diabeet, perifeersed vereringehäired jne. Üldjuhul on haaratud mõlemad põlveliigesed.

Operatsioon on näidustatud juhul, kui patsient ei saa enam plaanipärasest konservatiivsest ravist abi. Tal esinevad tugevad koormusvalud kahjustatud liigese piirkonnas, ka rahuloleku- ehk öövalud, mida ei saa mõistliku valuraviga leevendada. Operatsiooni tuleks kaaluda ka siis, kui patsient on sunnitud oma igapäevatoimingutest loobuma kas siis tugeva valu või piiratud liikuvuse tõttu.

Enne tuleb kasutada kõiki konservatiivse ravi võimalusi — füsioteraapiat-taastusravi, nii medikamentoosset kui ka paikset valuravi, vajadusel põlveliigest väljast tõestavaid abivahendeid jne.

Operatsioonile tulles on tähtis patsiendi võimalikult hea füüsiline konditsioon — ei tohiks olla varjatud hambajuure-, kuseteede- ega hingamisteede põletikke. Samavõrd oluline on vaimne valmisolek.

Operatsioonile peaks tulema realistlike ootustega. Inimorganismi paigutatakse küllaltki suur võõrkeha, mille mõju ei ole alati prognoositav. Iga organism reageerib individuaalselt ja siin ei aita ravitulemuse võrdlemine naabri omaga. Kui puusaliigese endoproteesimise järgselt ei ole ravitule-musega rahul 10% patsientidest, siis põlveliigese järgselt kuni 30%. See ei pruugi tähendada tõsist tüsistust, lihtsalt patsiendi ootused võisid olla liiga suured. Keskmine tüsistuste esinemissagedus on 10%. Üldjuhul on võimalik need kõrvaldada, kuid sageli läheb selleks vaja kordusoperatsiooni.

Operatsioon on edukas, kui patsient saab pöörduda tagasi oma igapäevaste toimingute juurde. Mõnikord on lõpptulemust näha alles paari aasta pärast. Liiges peaks olema stabiilne, liigutamisel ja koormamisel valuvaba. Hea on, kui jalg läheb sirgu ja saab painutada kuni 90 kraadi. Mõningatel juhtudel saavad patsiendid tegeleda ka hobispordiga — suusatada, ujuda, sõita jalgrattaga, mängida golfi, matkata, aga see pole omaette eesmärk.

Allikas: Tiiu