Kardioloog Rein Vahisalu esitles reedel koostöös Postimees Grupiga ilmunud raamatut «Südamest – muiates ja tõsimeeli», millest leiab üllatavaid seoseid, lugusid elust enesest ning isegi luulet ja sketše. Autor on värvikas nagu tema vastne teoski.

Ida-Tallinna keskhaigla kardioloog Rein Vahisalu, kes juunis 70. sünnipäeva peab, on aastakümneid töö kõrvalt elu jälginud ning terase detailimärkajana parimad palad üles kirjutanud. Märkmeid elunähtustest, tähelepanekutest, inimestest ja nende ütlemistest on aastatega aina kogunenud ning nüüd on tulemus – vahest üsna ootamatult otsekohene – lugemislauale jõudnud. Ja see pole kiirtoit.

Varem on Vahisalu sulest ilmunud kolm meditsiiniraamatut, kaks reisikirja, jalgpalliraamat ja ulmeline ohuromaan. «Ma ei ole kirjanik,» väidab sõnaosav südamearst.

Pole päris tavaline

Mu isa oli eluaegne muusikamees, RAMi laulja ja solist. Ernesaks, RAMi lood, reisid üle Nõukogude Liidu – need olid meie kodused jututeemad.

Ema oli aga meditsiiniõe hingega inimene. Ta sündis 1920. aastal ja kuulus põlvkonda, kes sattus ajaloo hammaste vahele. Käis Tartu õdede koolis, aga seda ei saanud ta lõpetada, sest tuli sõda. Üritas vene ajal Tallinnas kooli lõpetada, aga Tartu haridus ei kehtinud ning pidi aga jälle otsast alustama. Ema töötas paar aastat siinsamas keskhaiglas.

Muusika pluss meditsiin – ilmselt sellest ka minu huvi looduse vastu. Lapsena veetsime koos vennaga terved suved Vaivaras, püüdsime kala ja vähki. Vähke saime nii kõvasti, et tassisime neid kottide viisi. Ja kui suured nad olid! Kõige suurema viisime kooli näitusele. Vaatasin kivi alla ja jälgisin, kuidas seal elu käib. Igasugused sitikad ja sipelgad, kuidas nad kiiresti eemale pagesid, kes kus suunas!

Aga kuidas sa augustis vähki püüad? Ikka on ju konnasid vaja. Palaval suvel läksime vanaisa ehitatud kartulikeldrisse, sest seal oli alati niiske, ning sealt alati konni leidsimegi. Mõtlesin küll, et ta on ju elus, kuidas ma teda ikka… Et konn kiiresti sureks, panin ta kivi peale ja lõin lataki ja piraki, et poleks vaja hakata kääridega nüsima. Et oleks üks kord ja kogu lugu.

Võtsin tal siis südame lahti ja vaatasin. Maru huvitav oli, et mismoodi süda töötab, kui see kehast eemaldada. Raamatuski on sellest loost üks jupp sees.

Mul on ka männikäbide kollektsioon. Kui koeraga Mustamäel jalutamas käisin, võtsin kevadel igal nädalal ühe käbi, et näha käbi kasvamise dünaamikat. See ei ole päris tavaline.

Huvi ja empaatia

Mulle meeldib patsiente jälgida, arstitööd ei saa teha mehaaniliselt. See ei ole ju konveier, ehkki elutempo on kiire – arstina on sul esmasele patsiendile kakskümmend minutit aega, isegi kui tal on terve pakk pabereid ja väljavõtteid kaasas. Ma olen konsultant, kui perearst arvamust saada tahab, ja arstikunstiks jääb paratamatult natuke vähe aega.

Aga see on põnev. Eriti kui on eriline haigusjuhtum – nagu krimka, noh. Midagi ei ole parata, sa urgitsed seda ja vaatad, ja su ees on elus inimene, kellel tõbi kaelas. Seda tõbe, neid kümneid hädasid enda sisse ja koju kaasa võtta pole võimalik, aga ikkagi tunned haigele kaasa. Tahad teda aidata, haiguse üle mängida – meie töös mängib rolli nii empaatiavõime kui ka huvi. Huvi huvitava haiguskäigu vastu.

Vahel leiame vähi väga hilja üles. Teeme juhuslikult peapildi, sest inimest vaevavad peavalud, ja röntgenoloogid ütlevad, et kuule, tal pole ju pead ollagi, tal ju kolju metastaase täis. Ja siis otsi seda algkollet. See võib olla hoopis kusagil eemal. Siirete kaudu teevad metastaasid töö ära, see on nagu kägistamine, mida peremees kuskilt eemalt juhib.

Isegi sapipõis on kaunis

Minu esimene töökoht oli Rapla rajooni keskhaiglas, alati olen tahtnud saada võimalikult palju praktikat, lahendada huvitavaid juhtumeid. Olin Raplas kuus aastat ja sealt sain kõik kätte – Raplas elas 5000 inimest pluss rajoonis veel 25 000. Sellise hulga peale hakkavad ikka lood ja patsientuur korduma, aga see aeg andis mulle põhja. Tahtsingi rajooni tööle minna, et karjääri alustada.

Sisehaigused on mind alati huvitanud, seal on põnevust. Kirurg võtab noa. Seal on mehaanilist tööd, ehkki nemadki räägivad sapipõie anatoomiast, et oi-oi-oi, see polegi lihtsalt kott, vaid millised värvinüansid seal on. Isegi kirurgid leiavad põnevat, mitte et lõikavad noaga ära ja valmis.

Ent kõige ägedam on ikkagi süda. Süda on stressi vastuvõtja, ta on justkui tara inimese ees. Rütmihäired. Kui ikka pulss on 240, siis ei saa vaadata ja pikalt mõtelda, mis toimub. Siis tuleb tegutseda.

Kui kiirabihaigla valmis sai, hakkas doktor Sulling punti kokku panema. Ta tuli Tartust kogu tiimiga ja minagi sain sisearstina selle alguses olla. Õppisime elustamist, manipulatsioonid elektriga tuli kõik ära õppida. Ja kui Raplas tuli mu vastuvõtule üks infarktihaige kahekümnest, siis seal olid neid kahekümne haige peale seitseteist. Vaat selline vahekord, ja nii ma selle peale olengi jäänud.

Võib-olla on praegu tehnika inimeste infarktist arusaamisest ette jõudnud. Vanasti sai inimene infarkti kätte – tohutu valu, ja ravi seisnes selles, et patsient lamas viis nädalat. Esimene nädal rahulikult, isegi siiber topiti alla, sest ta pidi rahulikult lamama.

Praegu on nii, et kui patsiendi saab valu algusest nelja tunniga kätte, nimetame seda käigus olevaks infarktiks. See on seisund, kui kutsutakse sondeerimise brigaad välja, aetakse sondid sisse ja infarktitekitaja lõhustatakse kohapeal ära. Tihti on nii, et patsient saab juba järgmisel või kolmandal päeval koju ning ei adugi, et ta sisuliselt päästeti. Ta ei saanudki infarkti kätte.

Kui aga arst aidata ei suuda, kui asi on lootusetult käest läinud – kui patsiendil on näiteks neljanda staadiumi neljanda astme kasvaja... Vanasti valuvaigisteid ei olnud ja see oli jube piin, mismoodi inimesed pidid kogu aeg kannatama, oigama öö läbi, ehkki ta pandi eraldi tuppa, et ei segaks teisi. See oli jube.

Praegu lõpeb asi inimlikult ära. Aga ühegi arsti käsi ei tõuse, et teen talle nüüd kaks kuupi morfiini rohkem, et siis  hingamine lakkab ja võime stepsli seinast välja võtta, et siis on rahulik. Ühegi valve- ega raviarsti käsi selleks ei tõuse, et seda üledoosi meelega teha. Teeme nii, et inimesel pole valu, ehkki niikuinii on lõpp ees.

Sportlik eluviis

Olin 14-aastasena kõva sportlane, aga lõpetasin «tippspordi» tegemise 16-aastasena. Käisin kergejõustikus, mul oli hea kerge kont, sprint ja kaugushüpe tulid hästi välja, aga minu ainuke medal on Tallinna koolinoorte meistrivõistlustelt kaugushüppes – 6 meetrit ja 5 sentimeetrit. Pronksmedal.

Olin kümnevõistluse fänn, mul olid kõik tolleaegsed tabelid alade kaupa teada. Tiit Karuks kirjutas raamatu «Elu kui kümnevõistlus», ning ma olen temaga täiesti nõus – see on filosoofia. Olen kümnevõistlusi jälginud, aga mitte telekast, kust see näib mage – vaadatakse ainult eeljooksu, sprinti, selle asemel et kuulitõuget näidata.

Noorena tegin kuuevõistlust, aga ütleme otse välja – mul ei pidanud kont vastu. See oli Antsoni aeg, 1963. Meil 27. keskkoolis oli tõstevõistlus, vööd peal, rebimine, surumine, tõukamine, kang pandi, plärts, maha. Ükskord vaatasin Tartus, et jalg ei tõuse enam, liiges ütles üles. Kukkusin maha, jätsin tõkkejooksu pooleli ning siis tuli keskkooli lõpetamine.

Vene kroonus õppisin suitsetamise ära. Seal sai kõik ära õpitud. Olin ülikooliski räige suitsetaja. Aga toona oli Aavo Pikkuus kõva mees, võitis etappe ja siis ma mõtlesin: pagan, eesti meeski võib täiesti tegija olla! Jätsin suitsetamine päevapealt.

Panin ketsid jalga ja läksin parki sörkima. Lihasmälus oli ju trenn olemas ja soojendasin ennast nõnda üles. Asi lõppes sellega, et kolme aasta pärast olid mul kõik ümber järvede korraldatud jooksud tehtud. Jah, kohe trennijärgsel õhtul pole enesetunne kõige parem, aga järgmisel päevil oled nagu kergem. Saad trepist üles kergesti, lausa pooljoostes. Sul on hea olla, su kõnnak on hoopis teine. Tunnetasin, kuidas liikumine ja sammu ehitus sellest sõltub. See on omaette maailm.

Mul on igasugu traumasid olnud, aga mitte sportimise tõttu. Kukkusin Stockmanni ees põlvepatella pooleks, libe oli. Plaks, ja põlve peale. See oli jube, kuidas kõik raksus, võttis üleni higiseks, istusin kivituvi peale ja ei suutnud enam midagi. Nii et jooksmise jätsin päriselt ära paar-kolm aastat tagasi. Ma ei saanud enam seda head tunnet tagasi. Jooksin töntsa-töntsa, ei ole enam seda head tunnet! Jookse või ära jookse, ikka sama seis, seega pole mõtet aega raisata.

Nüüd teen kõndimist. Olen isegi kesklinnast koju Mustamäele kõndinud. Tund ja 20 minutit.

Märkmemees

Ma olen märkmemees. Olen patsientideltki saanud superasju. Milliseid sõnu kasutatakse, milliseid võrdlusi – andmed jooksevad kogu aeg! Kohe (patsiendi juuresolekul – toim) pole ehk viisakas neid kirja panna, vahel panen vaid ühe märksõna kirja. Ja kui aega pole, läheb vahel meelest, mida olen tahtnud kirja panna ja siis on igavene jama.

Aga märkmeid mul koguneb. Raamatus juba kasutatud peatükkidesse «Kiiksuga süda» tuleb aina juurde, «Ahistavasse anatoomiasse» samuti. Ent need kirjapandavad lood võivad olla ka kusagilt mujalt kuuldud.

Hakkas luuletama

Hoian ennast kursis Loomingu, Vikerkaare, Sirbi ja Literaturnaja Gazetaga, käin seda igal reedel Stockmannist ostmas. Sealt tuleb sihukest mahlast teksti, on ka huvitavaid ülevaateartikleid.

Mis on aga mu uues raamatus uut – see, et seal on luuletused ja sketšid. Neid võiks kusagil isegi ette kanda.

Ma ei ole luulet kunagi varem kirjutanud. Ja ma ei ole ka luulet lugenud, pidasin seda teisejärguliseks ja alamõõduliseks. Siis lugesin Mats Traadi «Harala elulugusid» ja vaatasin, et kuradi hea! Mõtlesin, et proovin panna südame anatoomia ja tema funktsioneerimise, aga ka haiguse niisugusesse luulevormi. Haiguse tema alguse sümptomite ja lõpuga ning kuidas haiguse mehhanismid käivad.

Tulemuse üle olin ise ka üllatunud. Mul oli parasjagu eelmine raamat «Süda võtab sõna» välja tulemas, aga see on selline klassika. Otsustasin, et niimoodi ma enam ei kirjuta, proovin uut vormi. Mõtlesin, et mingu sellel «Süda võtab sõna» kuidas läheb, mul on nüüd midagi uut, ja sihuke tunne oli, et võib-olla on see uus isegi parem.

Vahe peab sees olema

Praegu on mul koormus täiskohaga. Täistunnid, nagu öeldakse, iga päev kella neljani. Mitte ainult vastuvõtud. Teen ka uuringuid, koormusteste. Ma ei valva enam, ma ei ole osakonnaski juba paar aastat. Osakonnas ja valvamine – need on arsti kõige raskemad tööd. Ütleme siis nii, et on juba tehtud ka.

Aastatega on mulle see töö kõige rohkem õpetanud, et sa ei saa haige peal oma tujusid välja elada. Ka arst on inimene. Muidugi võib ta mõelda, et miks see patsient jälle tuleb, alles nädal tagasi käis. Me teame juba ette, mida nad tahavad.

Ent on üks kuldne reegel: patsient tuleb uksest sisse ja tal võib olla pahur nägu ees, ta võib olla ärritatud, aga ta peab siit kabinetist lahkuma rõõmsama näoga. Natukenegi rõõmsama. Seal peab olema vahe sees. Jah, vahel lahkub ta veelgi pahuramalt, sedagi juhtub, ja siis on minulgi paha tunne, aga kui ta lahkub samasuguse näoga nagu tulles, on fifty-fifty.

Mul oli ühe vene mehe pärast nii hea meel. Selline kõva ja robustne mees, kapp. Kartsin, et ma ei saagi temaga kontakti. Tema sõnavara ja stiil… Mul endalgi hakkas tekkima huvi, kas saan temaga hakkama või mitte.

Kasutasin siis nippe, mida teisedki arstid kasutavad. Küsisin, mis eriala mees ta on – treial, meremees? Selgus, et turvamees, ja ta hakkas mind kuulama. Lõpuks ütles, et olen esimene arst, kes probleemi selgeks tegi – joonistasin talle veresoonedki ette, selgitasin, et ta saab infarkti, kui jõusaali läheb. Ta astus juba uksest välja, kuid tuli tagasi. Ei hakanud lipitsema, tegi ukse koputamata lahti ja ütles: «Spasibo, doktor!»

Rohkem polegi vaja. Terve päev oli päästetud. Isegi nädal.

Allikas: Arter. Postimees.