"Kuna tegemist on kolleegide ehk ämmaemandate poolt antava tunnustusega, siis tähendab see minu jaoks väga palju," ütles aasta parim ämmaemand. "See näitab, et minu tööd ämmaemandana ja ämmaemanduse valdkonna arendamises on väärtustatud ning tähtsaks peetud."

 

Kärema jaoks on tema töö väga südantsoojendav.

"Kõige toredam on, kui sinu juurde tulevad naised uuesti tagasi kas siis sünnitama või oma rasedust jälgima," sõnas ta. "Mul on peresid, kus olen nii emade kui ka tütarde sünnitusi vastu võtnud. Väga liigutav on näha rõõmupisaraid värske isa silmades, seda õnnetunnet on sünnitustoas lausa füüsiliselt tunda. Rõõmu valmistab ka ämmaemanduse kõrge tase Eestis."

 

Rõõmsate hetkede kõrval valmistab Käremale enim muret järjest tõusev keisrilõigete arv.

"Iga aastaga on keerulisem hoida sünnitusi normaalsena, mis on ühelt poolt seotud sünnitusea tõusuga, aga teiselt poolt ka suurema sekkumisega sünnituse kulgu," selgitas Kärema. Ta lisas, et seoses meditsiiniseadmete arenguga jälgitakse rasedaid sageli liiga palju ning ei arvestata naise keha loomuliku võimega ega usaldata enam sünnitajat nii palju.

 

"Vaadates probleeme meditsiinis laiemalt, siis muret või hirmu tekitab ka suurem patsientide kaebuste ja süüdistuste hulk, mis jälle võib vähendada meedikute soovi vastutust võtta," ütles Kärema. Lisaks tõi ta välja, et Eestis puuduvad ämmaemandaid toetavad kindlustussüsteemid.

 

 

Ämmaemandana on Kärema töötanud 25 aastat. Ta tunnistas, et soovis tegelikult saada pediaatriks. Pärast kahe eksami sooritamist leidis ta aga, et Tartu ei sobi talle ning otsis meditsiiniga seotud eriala Tallinnas.

"Õe eriala tundus liiga kerge, aga ämmaemanda kutse põnev ja väljakutsuv. Kuna minu tädi töötas ämmaemandana, siis läksin tema juurde vaatama, mida see amet endast kujutab," meenutas Kärema. "Praegu mõtlen, et tegin õige valiku, sest heaks arstiks saamine nõuab väga palju õppimist ja pingutamist, milleks mul ilmselt püsivust ei oleks jagunud. Ämmaemanda töö aga oma erinevate võimalustega on pidevalt uudne, suhtlemist vajav ning mulle sobivam."

 

Kärema sõnul on võrreldes 1991. aastaga ämmaemandus arenenud väga palju. Eestis on tema hinnangul suurimaks muutuseks ämmaemanduse kui kutseala iseseisvumine.

"Loodud on seadused mis meie kutseala reguleerivad. Meil on kutsestandard, väga head haridust andavad kaks tervishoiu kõrgkooli ja saame partneritena kaasa rääkida Eesti tervishousüsteemi arendamises ja paremaks muutmises," loetles Kärema võimalusi.

Õiguste kohapealt on Kärema hinnangul olulised võimalus osutada iseseisvat ämmaemadusabi teenust ambulatoorselt, kodussünnituse legaliseerimine ning retsepti väljastamise õigus.

"Need võimalused aga seavad ka lisavastutust ja vajadust pidevaks enesearendamiseks," märkis ämmaemand.

 

Kärema sõnas, et tema töö algusaastatel jälgisid rasedaid ja sünnitusjärgseid naisi günekoloogid ning ämmaemandad olid ainult abilise rollis. Seega ämmaemanduslikku nõustamist ei olnud. Täna jälgivad aga ämmaemandad normaalselt kulgevaid rasedusi iseseisvalt, teevad perekooli, nõustavad sünnitusjärgselt, viivad läbi tervisekasvatuslikke loenguid ning nõustavad noortekabinettides.

 

Värskete emade peamised mured ei ole Kärema hinnangul aastatega väga palju muutunud. Küsimusi tekitavad ikka imetamise probleemid, vastsündinute jälgimine ja hooldamine ning seegi, kuidas toimub ema sünnitusjärgne taastumine.

 

"Tänapäeva naised väärtustavad aga palju rohkem oma tervise hoidmist. Seega küsivad paljud nõu toitumise, harjumuste, liikumise ja erinevate tugiteenuste osas. Samuti soovib suur osa Eesti naisi sünnitada võimalikult loomulikult oma keha usaldades," ütles Kärema. Kärema sõnul on tänapäeval järjest rohkem ka erinevate haigustega rasedaid, ent tänu meditsiini abile on nendelgi võimalus saada terveid lapsi ning sünnitada turvaliselt.

 

Allikas: Med24.ee