Ortopeed Taavi Toomela: lülisambakirurgia on fännist arsti jaoks ravimatu haigus.

Selg on kõver nagu voodivedru rõngas, turjal inetu küür ja valud matavad igapäevaseid rõõme aina rohkem. Kui siis veel jagub julgust ja usku, pole kõik kadunud. Ees ootab päästev lõikus.

Suurt kasvu ortopeed Taavi Toomela (44) haarab kapi pealt plastist inimese lülisamba mulaaži, nagu väikese kontrabassi ja hoiab seda enda ees. Tema tundlikud kirurgisõrmed jooksevad otsekui muusikul mööda selgroolülisid, näidates ajakirjanikule inimese "alussamba" õrnemaid kohti. Järsku haarab Toomela lülisamba otsast ja hakkab seda väänama. Vaid mõni sekund ja selgroog saab kuju, mida kujutleks vaid halvas unenäos – nii ettepoole kui ka külgedele kõver, nagu vedrurõngas, nagu kolmemõõtmeline kreeka "e". Ei usuks, et elusa inimese selg võib selline olla.

Kui Toomela käte vahel käib see hetkega, siis selgroohaige inimese lülisamba selliseks muutmiseks läheb tihti terve elu. Aga see kreeka "e" pole mingi väljamõeldud patsiendi selg, vaid täiesti elus ning paranenud haige oma.

Valu ei kadunud

Vally Timm (61) elas terve pika elu teadmisega, et küürakat parandab ainult haud. Lapsepõlves diagnoositud skolioos, lülisamba kõverdumine, oli haigus, millele toona naljalt kätt külge ei pandud. Ja nagu on öelnud tema elukoha arstid hiljemgi – kuni elada laseb, pole mõtet lõigata. Täna tuleb Vally mulle uksele vastu pulksirgena, ja kui hoolega ei uuri, pole särava naeratusega noorusliku naise kõnnakust nähagi, et üks puus veidi rohkem välja ulatub. Pärast lõikusi algas tal uus elu – valudeta ja küüruta.

Vally on vaatamata eluaegsele invaliidsusele vapper naine – noorena isegi aktiivset pioneerijuhi ametit pidanud, kasvatas üles kolm tütart ja praegu möllab nelja tütretütrega. Miski ei jää tegemata: pidžaamapeod lastelastega, ühised reisid ja hoolitsemine naabruses elava eaka ema eest. Vally tunnistab, et varem lahutatud abielu asemel on tal nüüd hoolitsev sõber, kellega tantsuõhtutel käia ja muid põnevaid ettevõtmisi plaanida.

Aktiivne oli elu enne sedagi, kui ta Toomela hoole alla jõudis. Ainult, et need valud, millega Vally võitles, neid teab vaid tema. "See tunne, kui sa pärast kartulivõttu neljakäpakil oigad, roomad ja imestad, kuidas küll teised saavad ilma hakkama," pihib ta.

Pärnumaal elav Vally tassis puid ja vett, töötas kämpingutes ja koristas, tegi kõike seda, mida teisedki maainimesed, oli seltskonna hing, küpsetas ja korraldas. "Mida ei jäänud tegemata, ma sain hakkama," kiidab ta.

"Kaks last sülle ja neljandale korrusele. Ämber kartuleid, hopp, ja neljandale korrusele."

Kuid küür seljas läks järjest suurenes. See polnud luuküür, vaid üks seljapool, mis selgroo ümber oma telje kõverdudes üles pöördus. Ometi on Vally fotodel nii rõõmsameelne, et vaataja ei pane küüru esimesel hetkel tähelegi. Külmal ajal katsid seda sallid ja pleedid, nägu aga katkematu naeratus.

"Näed, sõbranna õmbles mulle jõuludeks sellise punase kroogetega pluusi, siis ei paistnud nii välja," kirjeldab Vally.

Aga see valu. See valu, millega ta oli aastakümneid elanud, läks aastatega aina suuremaks. "Jälle viis kuuesajast ibumetiini ja kaks sajast diclaci vahele," kirjeldab Vally peotäit tablette, mis aitasid koristajatööga pensionilisa teenida.

Motiveeritud patsient

Toomela noorarstiaastad Mustamäe haiglas möödusid traumakirurgias, kogenud rindkere- ja traumakirurgide pilgu all. Tema käe alt käis läbi kogu 1990. aastate alguse n-ö sõda, kui nii kuritegevus kui ka tavaline liiklus andsid arstidele hulgaliselt tööd. Rasked juhtumid, sellised, mille "remontimine" annab arstile põhja ja erinevaid kogemusi. See oli tõeline ettevalmistus lülisambakirurgi ametiks, sest sõna otseses mõttes sai selgeks, kuidas lõigata inimest nii, et teda võimalikult vähe kahjustada. Seda peab Toomela praegugi oma töö üheks olulisemaks ülesandeks – lõigata selga nii, et paranemine oleks väheste haavade tõttu võimalikult kiire. Selleks peab oskama läheneda selgroole igast küljest ja kasutada tulemuse saavutamiseks tihti ka mitut eri suundadest tehtud lõikust.

Kui Vally 2011. märtsis lõpuks Ida-Tallinna keskhaigla lülisambakirurgia keskusesse jõudis, olid valud juba suur osa tema elust. Pärnu taastusravi arst Anne Saar saatis ta Toomela juurde, sest nägi, et tavapärased massaažid, vesi-võimlemine ja liikumine enam ei aita. Just Toomela juures koolitusel käinud Saar kirjutas Vally kohta saatekirjale "Motiveeritud patsient". "Ta tuli meile polikliinikusse ja tegu oli väga-väga suure selgrookõverusega," kirjeldab Toomela.

"See oli olnud terve elu ja läinud aina suuremaks. Väga keeruline juhtum, lülisammas oli ühtlasi kõver ja ka küürus, tugevalt moondunud."

"Teatud maani saab inimese organism sellise asjaga ise hakkama. Looduse poolt on antud kompensatsioonimehhanism," kirjeldab Toomela.

"Inimkeha reageerib haiguse tekitatud kõverusele, paindudes teisalt vastu."

See ei saa aga lõputult kesta.

Valem taastamiseks

Ometi on sellisegi haiguse vastu imerohi olemas. Toomela selgitab, et igal inimesel on lülisambaasend ehk seljaprofiil erinev. "Selle määrab meie vaagna asend, millise nurga all on ristluu ja kui suur nurk on reieluu peade ja ristluu vahel, kust kulgeb üles lülisammas," kirjeldab Toomela.

"Sellest tuleneb ka meie nimmenõgusus, meie rinnaosa kerge küür ja vastavalt sellele kujunevad välja kohad, mis kõige rohkem koormust saavad. Mida suurem on nimmenõgusus, seda suurem on koormus alumistele nimmelülidele. Just see on üks piirkond, kus probleemid tekivad, ja alaselja probleemid ongi kõige levinumad."

Toomela sõnul saavutab lülisambakirurgias eesmärgi see, kes näeb selgroogu kui tervikut. Oluline on kõigepealt taastada lülisamba õige asend, alles siis tasub parandada vigast kohta. "Suur selgrookõverus on probleem, millega inimorganism enam ise hakkama ei saa ja närvid pitsuvad lülide vahele, tekitades valusid," kirjeldab arst.

"Sellega kaasnevad hingamiselundite haigused, patsiendid jäävad elust eemale, vajavad igapäevast abi, nad ei suuda töötada."

Lülisambakirurgi töö algab mõõtmisest ja arvutamisest. Tehakse pikad seljapildid, kus on vaagen, reieluud, kaelalülid ja pea ning arvutatakse välja, millises asendis selg võiks olla ja millises on praegu. "Kirurg, arvestades kõiki parameetreid, plaanib ja püüab taastada võimalikult esialgse asendi, mis oli enne seda, kui inimene haigeks jäi," selgitab Toomela.

"See on puhas füüsika, biomehaanika. Suurte patsiendiregistrite analüüs on andnud algoritmid, valemid, kuidas õiged nurgad välja arvutada," räägib ta.

"Kõike seda on raske omandada isegi alustavatel kirurgidel. See on süstemaatiline töö, kuidas seda pilti hinnata," teab Toomela.

"Kui sa seda võrrandit enda jaoks ära lahendanud pole, kui sa seda endale selgeks ei tee, pole sul opituppa asja."

Ta rõhutab, et tuleb kasutada õiget meetodit, et mitte mitu korda opereerida, sest see kindlustab tulemuse pikaks ajaks ja hoiab seeläbi raha kokku. "Püüame vältida, et inimene peab taas operatsioonile tulema, seepärast taastamegi kohe algul tema selja õige asendi," selgitab Toomela.

"Me ei saa vältida, et kordusoperatsioone üldse poleks, aga mida paremini on lõikus plaanitud, seda parem tulemus."

Vahel tehaksegi mitu lõikust, et patsienti säästa ja korraga vähem kahjustada.

"Kõigepealt oli seal üks lühike mees, kes saatis mu röntgenisse," meenutab Vally esimest visiiti lülisambakirurgide juurde.

"Kui tagasi tulin, küsis pikk mees: miks teile lühike röntgen tehti? Vastasin, et kust mina tean. Siis saadeti pikka röntgenisse."

Toomela, kes oligi see pikk mees, oli Vally vastu lahke: "Me võime teid sirgeks teha ja pikemaks teha ja võtame küüru kah ära."

Lõikust ei kartnud

Vally ei jäänud võlgu: "Jah, see on iluoperatsioon, aga mina tahan valust lahti saada!"

Nii tuligi Toomelal täita nii enda lubadused kui ka tema soov. Lõikust Vally ei kartnud, sest vaatamata arstide hoiatusele, et võimalik on ka ratastooli jäämine, mõistis ta, et hullemaks enam minna ei saa. "Hommikul tuli doktor Rasmus Allikvee ja küsis veel üle, et kas te teate, et te võite halvatuks jääda, et võivad tulla verejooksud…" on Vallyl meeles.

Nagu endagi kindlameelsus, et kui ta nii ehk naa – lõikusega või ilma – lõpuks ratastooli jääb, küll siis lapsed ta eest hoolitsevad.

Aasta pärast esimest käiku oli esimene operatsioon, aasta hiljem teine, kahe kuu järel kolmaski. Pärast lõikusi järgnes haiglas paranemine ja pikk taastusravi. Jalavalud, hobusesalvid, massaažid, sallid ümber mässitud. Küll kiskusid jalad krampi, tuli süüa magneesiumi, juua, võimelda, võimelda, võimelda… Kui esimesed lõikused olid rasked ja vajasid pikka taastumist, siis kolmas käis 2013. aprillis juba nii kähku, et Vally ei söandanud isegi oma vana ema häirida. "Tüdrukud valetasid emale, et ma läksin lapselaps Katriiniga jalutama ja unustasin telefoni koju. Tegelikult olin Tallinnas haiglas, kus jalad ühepikkuseks tehti," meenutab ta.

"Kokkuvõttes saingi ma kuue sentimeetri võrra pikemaks." Ühel päeval lubas Vally Toomelale, et ajab viimase valupojagi varbaotstest välja. Ajaski.

Praegu meenutab talle kolme üle elatud lõikust pikk arm, mis vaona mööda selga alla jookseb. Ja "telliskivi" seljas. See on tegelikult lõikusel varraste ja klambrite ning kunstlülidega tekitatud metalli- ja luukogum, mis stabiliseerib selja ja edukalt asendab kahjustatud ja eemaldatud selgroolülisid. Kuna see aga ei paindu, tekibki tunne, et seljas on otsekui telliskivi.

Vally meelest oleks virisemine, kui see teda elamast segaks. "Ma võimlen, vesivõimlen, käin keppidega ja tantsin," loetleb ta.

"Joosta jah ei saa, aga mis sest!“

Seljamehaanik Taavi Toomela

Ortopeed Taavi Toomela keerutab näppude vahel titaanist torukest, mille sees liigub vindiga teinegi. See on tehisselgroolüli, millest saab südamik uuele seljaosale.

See toruke on üks neist nii-öelda varuosadest, mis annavad uue võimaluse inimestele, kelle lülisambast on elu jagu saanud. Kirurg paneb selle torukese – uue lüli karkassi purunenud või väljalõigatud lüli asemele ja annab vindiga torukest kruvides uuele lülile õige pikkuse. Seejärel pakitakse toru luutükkidesse, mis moodustavad kokku kasvades ühtse ploki. "Me ehitame lülisambale justkui karkassi, tellingud, paneme peale materjali ja ootame, kuni see kokku kasvab," selgitab Toomela.

"Metall üksi seda koormust ei taluks, aga luu on tänuväärne materjal, taastub ja täidab ilusti."

Ta on nagu seljamehaanik, kes paneb peaaegu iga päev inimeste selgadesse titaanlülisid. Lisaks varrastele ja kruvidele, millega inimese selg paika tõmmatakse.

Kui järjekordne kolmetunnine lõikus läbi saab, korjab operatsiooniõde kasutatud töövahendid kokku ning need lähevad pesusse ja steriliseerimisse. "See on mu esimene ja kõige parem komplekt, ma alati muretsen, et nendega midagi ei juhtuks," osutab Toomela lauale.

Kui vaadata operatsioonilaua äärde rivistatud metallkastide rivi, võib asjatundmatu sulesepp vaid õlgu võdistada, sest ainuüksi raskete metallriistade komplekte on Toomela ja tema õpilaste käsutuses vastavalt vajadusele kuni 44. Kõike seda on vaja, sest iga lõikus nõuab erinevaid riistu.

Eriala, mis võtab jäägitult

Toomela ütleb, et kui arst n-ö haigestub lülisambakirurgiasse, on see raske juhtum. "Kui sul on see pisik, siis nakatud kogu eluks ja see on ravimatu," teab ta iseenda kohta.

"See eriala võtab su jäägitult ja kogu eluks."

Tema meeskond koosneb andekatest noortest kirurgidest, kes peale ülikeerulise igapäevatöö esinevad juba edukalt välismaistelgi koolitustel.

Kui Toomelast sai lülisambakirurg, andsid talle õpetust mitme ala korüfeed. Ta meenutab tänuga kuulsa Mustamäe haigla neurokirurgi Alar Laksi suunavat kätt, mis hoidis teda valitud teel. Senini käib koostöö Eesti lülisambakirurgia alustalaks kujunenud Tiit Härmaga Tallinna lastehaiglast, kelle tööjärje võtab ühel päeval üle Rasmus Allikvee.

Ida-Tallina keskhaigla lülisambakirurgia keskus tuli luua Toomelal enesel. Kõik kirurgid tema laua ümber on temast nooremad. Rasmus Allikvee, Tanel Vahopski ja Greete Pedai. "Võime uhkust tunda, meid on tõsi küll vaid 1,3 miljonit, aga me oleme just nii suured, kui on meie alade spetsialistid," lausub Toomela.

"Mida rohkem sa integreerid noori, seda tugevamaks su meeskond muutub. Ja mu tööst poleks mingit kasu, kui istuksin siin 25 aasta pärast üksi. Noortele, kui nad on oma ala fanaatikud, tuleb anda võimalusi."

Allikas: Õhtuleht