Vanale inimesele on vaja pakkuda võimalust ja abi jääda väärikaks ka elu loojangul, kirjutab Ida-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliiniku direktor Eve Karmo.

On iseenesest mõistetav, et väärikus on oluline osa igapäevaelust. Vanade inimeste puhul kipume selle lihtsa asja ära unustama. Kahjuks. Isegi lähedased ei saa tihti aru, mis vanade inimestega toimub. Miks nad muutuvad  sageli  ajapikku kiuslikuks ja elavad lähedaste peal oma vana vimma välja ning käituvad kummaliselt, vahel lausa ohtlikult?

Me ei adu, et tegu on meie armsa ja väärika inimesega, kes on lihtsalt haigeks jäänud. Eelkõige vaimselt haigeks. Haigust ja õelust ei tohi segi ajada, kuid seda juhtub tihemini, kui oskame arvata. Oluline on tunnustada iga inimest selle eest, mis ta  on  oma elus teinud. See on meie kohus. Vanale inimesele on vaja pakkuda võimalust ja abi jääda väärikaks ka elu loojangul.

Me peame suutma seda võimalust pakkuda nii, et vanal ja haigel inimesel oleks seda kerge vastu võtta. Seda ei tohi teha üleolevalt ja hoolimatult. Parandamatult haige inimese järelejäänud elu võib küll olla ajaliselt piiratud, kuid sellel on väärtus, mida surma lähenemine ei vähenda.

Kurb lugu on see, et meie riigis on haigete inimeste hooldussüsteem ikka veel peaaegu olematu. Õendusabi õnneks samm-sammult areneb, kuid vajadus selle teenuse järele on tunduvalt suurem kui haigekassa rahalised võimalused seda teenust osta. Aga ses osas, mis saab inimesest siis, kui ta vajab ainult hooldust, visioon justnagu puudub. Tundub, et osa otsustajaid ei saa väga sageli aru, et elu ongi nii seatud: inimesed jäävad vanaks ning vajavad abi ja hoolt.

See, et seadusega on meie riigis paika pandud, et lapsed või lapselapsed peavad nii materiaalselt kui ka füüsiliselt oma pidevat hooldust vajavate pereliikmete eest hoolt kandma, on julm. Oma lähedasi, ka vanu ja haigeid, peab armastama ja neist hoolima, aga see ei saa tähendada 24/7 koormat, mille tõttu kannatavad nii perekond, lapsed kui eelkõige ka omaste hooldajad.

Ma tean seda oma kogemusest, sest olen peaaegu kogu oma teadliku elu oma vanemaid põetanud. Mu ema lahkus pärast üle 40 aasta kestnud piinavat haigust eelmise aasta jõululaupäeval. Kummalisel kombel oli see minek mulle omamoodi kergendus: mulle kallis inimene sai  lahti  vaevadest ning mina abitus- ja süütundest, et ei suuda tema olukorda kergendada.

Eriti keeruline on Eestis olukord dementsete vanainimestega. Tavalised hooldekodud ei suuda sellistele patsientidele, kes võivad iga hetk ära kaduda, piisavat järelevalvet tagada. Erihooldekodudes, kus nad oleksid hoitud, on järjekorrad väga pikad. Seepärast arvan, et vajame kiiremas korras dementsete hooldusele spetsialiseerunud hooldekodusid, sest kahjuks kasvab  selliste inimeste hulk  Eestis järjest.

Suur probleem on ka hooldekodu hind, mis on 600–1000 eurot kuus. Arvestades keskmise pensioni suurust, tuleb vähemalt pool sellest kulust omastel kanda.

Just eeltoodud probleemide tõttu on tugev surve hooldust vajavate patsientide paigutamiseks õendusabihaiglatesse. Voodipäeva omaosaluse, mis praegu on 9.20 eurot, saavad pered kuidagi tasutud, aga üle selle maksta pole enamikul Eesti peredel jaksu. Pealegi on õendusabis inimene pidevalt meedikute silma all ja uute probleemide tekkimisel abi käepärast.

Kunagi oli Eestis ilus idee: hooldusravi finantseerimine võiks olla kolmepoolne. Ravi eest tasuks haigekassa, korraliku öömaja eest omavalitsus ja omaosaluse 15 protsenti patsient. Kahjuks see ilus idee enamikus kohtades Eestis ei toimi ning on vaid kaks rahastajat: haigekassa ja patsient.

Paljudel juhtudel vajab raske haiguse tõttu surev inimene väga mitmekülgset abi. Sellise abi osutamine ei tarvitse olla jõukohane inimese lähedastele kodustes tingimustes. Sureva inimese toetaja rolli sattunud pereliikmed vajavad sageli ise abi. Lähedase inimese kannatuste tunnistajaks olemine, abitustunde kogemine paratamatuse ees, suutmatus haige vaevusi leevendada ja teda toetada tekitavad olukorra, kus lähedased ei suuda nende jaoks äärmusliku olukorraga toime tulla. Nad ei oska ega suuda haiguse ja surma lähenemisega leppida.

Palju rohkem on vaja tegelda omaste professionaalse nõustamise, nendega  suhtlemise ja toetamisega, vastasel juhul võivad parandamatult haige lähedased murduda ja ise abivajaja rolli sattuda. Seda, kui suur kahju seeläbi riigile sünnib, ei kajasta ükski Exceli tabel, sest seda probleemi ei ole minu teada seni keegi riskinud uurida.

Üks võimalusi olukorda natukenegi parandada oleks väärtustada hospiitside rasket tööd. Hospiitsid lähtuvad oma töös hospiitsfilosoofiast, mis on rajatud tugevale humanistlikule alusele. Selle lähenemise nurgakiviks on järgida üldtunnustatud väärtusi, nagu inimväärikus, võrdväärsus ja vabadus otsustada. Hospiitsi töös on kesksel kohal terviklik inimesekäsitus. See tähendab, et inimest nähakse kui tervikut ja arvestatakse nii tema füüsiliste kui ka psüühiliste, sotsiaalsete ja spirituaalsete vajadustega.

Et pakkuda elust lahkuva inimese vaevustele ja muredele igakülgset leevendust, töötavad hospiitsid interdistsiplinaarse meeskonnana, kuhu kuuluvad arstid, õed, hooldusõed, hingehoidjad, sotsiaaltöötajad, tegevusterapeudid, psühholoogid ja füsioterapeudid. Olulisel kohal nende töös on valuravi ja muude vaevuste leevendamine ning hea, inimese vajadustest lähtuv hooldus. Patsiendile ja tema lähedastele on kättesaadavad psühhosotsiaalne toetus ja hingeabi. Esimesed hospiitsosakonnad tegutsevad Eestis küll juba üle kümne aasta, kuid kahjuks ei väärtusta seda üliolulist teenust senini haigekassa oma hinnakirjas.

See, kui inimesed siit ilmast ühel hetkel pärast pikka elu lahkuvad, pole traagika, vaid asjade loomulik kulg. Oluline on, et igal inimesel oleks võimalik lahkuda väärikalt. See on arenenud ühiskonnas normaalne. Inimeste väärikas lahkumine ja selle väärtustamine ühiskonnas aitavad kaasa lahkuja lähedaste valu ja kurbuse kiiremale leevenemisele, nende naasmisele igapäevaellu. Ärgem unustagem – me kõik jääme kunagi vanaks.

Allikas: Postimees