Veenilaiendite tekkimine inimese kehas on süsteemse haiguse väljendus. See tähendab, et lisaks jalgadele on veel olemas kohti, kus veenilaiendid võivad tekitada arvestatavaid kaebusi.

Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurg Veronika Palmiste sõnul on väikevaagna varikoos olnud viimased viis aastat üks huvitavamaid veenilaiendite esinemise kohti. Vaagnavarikoos on väga sage nähtus juba sünnitanud naistel ning günekoloogid tuvastavad seda ultraheliga sageli. Kuid iga varikoos ei põhjusta kaebusi ja kui kaebuste kohta täpsustavaid küsimusi ei esitata, ei leitagi neid haigeid üles. Erandiks on loomulikult vaagnavaluga patsiendid, kes käivad ringil günekoloog–uroloog‒gastroenteroloog ära ning jõuavad lõpuks kroonilise valusündroomiga psühhiaatri juurde, misjärel alustavad pärast antidepressantravi proovimist loetletud ringi uuesti. Uue arusaama järgi on vaagnavarikoosil vähemalt neli kliinilist väljendust.

Krooniline valusündroom ehk pelvic congestion syndrome – vaagnavarikoosi arenedes (mitu rasedust ja sünnitust) kujuneb välja olukord, kus väikevaagnas olevad organid (põis, pärasool, emakas, tupp, munasarjad) ja närvipõimikud on ümbritsetud laienenud veenidega. Tüüpiliselt tekivad sellisel juhul kaebused eelkõige pikemaajalisel seismisel ja istumisel – veenilaiendid täituvad verega ning hakkavad suruma ümbritsevate organite peale, põhjustades tuima ja kroonilist valu. Iseloomulikult saab kaebustele leevendust asendi muutusest – näiteks heidab inimene pikali ja asetab jalad kõrgemale. Tavaliselt pöördubki selliste kaebustega patsient kas günekoloogi või uroloogi poole – sõltuvalt sellest, millisele organile kõige suurem surve on. Kaebus, millest tavaliselt ei julgeta rääkida, on valulik suguelu. Ka selle põhjuseks on surve veenilaienditega ümbritsetud organitele, mis lõpuks sunnib naist vahekorda just valu tõttu vältima.

Veenilaiendid häbememokkadel on diskreetne probleem, millest ilmselt ei taheta ka oma günekoloogile rääkida – peamiselt ilmselt just valehäbist ja soovist mitte näida edevana. Lisaks sellele, et veenilaiend häbememokkadel on visuaalselt inetu, on selline olukord seotud ka valuga – häbemepiirkond on tundlik ning ka veenilaienditest tingitud surve on valus.

Korduvalt tagasitekkivad veenilaiendid jalgadel – veenilaiendite operatsioonijärgne retsidiiv jalgadel on kurb sündmus nii patsiendile kui ka teda ravinud kirurgile. Kuigi veenilaiendid on krooniline haigus, milles endas on juba olemas retsidiivi võimalus, tahaksime alati korrigeerida võimalikult kvaliteetselt. Üks kvaliteedi tõstmise osa on kindlasti hästi tehtud ultraheliuuring – mitte anduriga üle jala libistamine, vaid eelkõige põhjalik hinnang süva- ja pindmisele veenisüsteemile. Samal ajal saab hinnata ka seda, millisest osast peamine refluksi põhjustav pindmine veen on pärit. Retsidiivide puhul (eelkõige lokaliseerub reiele) on ligi 70%-l juhtudel põhjuseks väikevaagna varikoos, mis ühenduvate lisaveeniharude kaudu annabki väljenduse retsidiveeruva varikoosina jalal. Sellisel juhul võib korduvalt jalal opereerida, skleroseerida veenilaiendeid, kuid need tulevad alati tagasi. Kui jalal olev varikoos on seotud väikevaagnast pärit veenilaienditega, oleks asjade õige käik alustada kõigepealt vaagnavarikoosi korrigeerimisest ja siis jätkata jalal asetsevate veenilaiendite korrigeerimisega.

Hemorroidid ehk pärasoole veenikomud – igal juhul vastik probleem ning kirurgiline korrektsioon on seotud olulise ebamugavusega. Viimased uuringud näitavad tugevat seost sisemise niudeveeniga. Seega on loogiline, et kui ei korrigeerita haiguse algpõhjust, on retsidiivi teke väga tõenäoline. Ja hemorroidid on suuremal arvul inimestest, kui ettegi oskate kujutada!

Lõpetuseks – ärge laske veenilaiendil juhtida oma elu, ükskõik kus see ka asub! Tulge konsultatsioonile võimalikult kiiresti!