Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeedia osakonna juhataja Andres Kööp sõnab, et labajala deformatsioonid on eelkõige organismi geneetiline omadus, mis kingade kandmisel lihtsalt selgemalt esile tuleb. 

„Ajalooliselt arvatakse, et idamaades – näiteks Jaapanis, kus kultuuriliselt kasutati kitsast kinga või varvaste kokkusurumist, et jalg oleks väiksem – on põlvkondade vältel seda patoloogiat enam välja kujunenud. Aga sellel puudub klassikaline tõenduspõhisus, et me võiks kindlalt järeldada, et see nii on,” tõdes Kööp.

Nukkide teke on Kööbi sõnul kosmeetiline probleem niikaua, kuni valu on võimalik teiste jalanõude või jalavannide-salvidega leevendada. Kui see pole enam võimalik, on tegu haigusega.

Ida-Tallinna keskhaiglas opereeritakse aastas selle murega umbes sadakonda patsienti. „Suurvarba deformatsioon on põhiliselt naistel, meestel on seda väga harva,” märkis Kööp. Meeste probleemiks on sagedamini suurvarba liiges, mis pärast traumat enam täies ulatuses ei liigu, tekib jäikliiges ja valud. Kui sageli jalalaba probleeme eestlaste seas ette tuleb, pole täpselt teada – sellist uuringut pole tehtud. „Seda esineb meie kliimas suhteliselt palju, sest meil on väga palju vaja käia kinnise kingaga, kus varbad on kokku surutud,” tõdeb Kööp. „Loomulikult, kui saaks käia paljajalu pehme sambla peal või liiva sees, siis inimeste kaebused oleksid tunduvalt tagasihoidlikumad.” Ta ütleb, et ei saa kuidagi ainult paljasjalgset elustiili soovitada, küll aga leiab ta, et eestlased rõhuvad liialt palju jalanõu välimusele, selle asemel, et sisu ja mugavuse järgi valikut teha. Kuid see on tema meelest lähedalt seotud eluhoiakuga: kas oluliseks peetakse tervist või välist efekti.

Mida peaks selliste jalatsite kandmisel silmas pidama?

Kummipõhjaga tennised

Andres Kööp: Sellised jalanõudega võib olla päris mugav käia, sest nad on suhteliselt laia tallaga. Eeldatavasti pole talla pind libisev – kui on tald on libe, siis võib ülakeha hoidmine lihastele raske olla. Palju sõltub jalatsi sisemusest; tavaliselt on sellised tennised seest täiesti lamedad. Siin peaks mõtlema: kui ei ole mingeid jalalaba probleeme, siis käidagu rahulikult. Aga kui labajalaga on probleemid, siis võiks sisetalda kasutada. Üldiselt on jalg toestatud.

Teisalt kui sellise jalatsiga käiakse hommiku kella seitsmest õhtu kella kümneni, siis suure tõenäosusega jalg seal sees ei hinga. Sageli käivad koolilapsed sellistega hommikust õhtuni. Jalatsil on väga suur osa kummil, varbaosa on kinni ja ventilatsioon on kehv. Sellised tennised on üldjuhul ka suhteliselt rasked, kuna aluspind on täiskummist.

Plätud

Kööp: Sellistega võib käia kolm-neli minutit duši alt basseini või üle liiva mere äärde, kui ei taheta nahka märjaks teha. Sellised ei ole head pikaks käimiseks. Olen alati imestanud, et naistel on sellised õhukesed, täiesti siledad plätud. Võiks eelistada pigem Birkenstocki-tüüpi jalatseid: kummi asemel võiks olla naturaalne materjal ja mingigi võlvitoestus, et jalg sees ei libiseks. Rihmad ei tohiks suruda ei varba vahele ega peale.

Stiletod

Kööp: Peab arvestama, et ilu nõuab ohvreid. Kui jalg on nii kõrge kontsaga, siis kogu raskus läheb ette võlvi peale, ja see ei ole king, mis hommikul pannakse jalga ja käiakse õhtuni. Jala hingamise, toestamise ja fikseerimise poolest on see suhteliselt okei, probleem tekib just varvastele tekkiva koormusega. Kui kandjal on suurvarba deformatsioon, siis tuleb teadmiseks võtta, et hiljem ongi jalad valusad, ja teha meresoolavanni, jahutavaid kompresse, kasutada salve vms. Ma ei väida, et kõrge kontsaga oleks ülihalb käia – varvastel kõndides tekib parem ülakeha hoiak. Kõrge konts mõjub hästi sääre-, reie- ja tuharalihastele, alaseljale, aga sellega saab käia vaid kolm-neli tundi.

Varvastossud

Kööp: Kes on proovinud, kiidavad. Jalatsi sees on iga varvas eraldi, jalg on hästi fikseeritud ega libise, kummitald on õhuke. See on nagu kinnas jalgadele, protekteeritud paljajalu käimine, sest väldib jalanaha vigastusi. Miks mitte aktiivsele inimesele matkamiseks, looduses, aga kiviklibu peale sellega ei lähe.

See on uue aja asi – praegu räägitakse palju paljajalu jooksmisest ja käimisest. Kuid seda ei saa meie oludes palju propageerida, sest kõik sõltub. Kui on naha troofika [rakkude ainevahetuse] häireid, siis on kõrge oht nahka vigastada.

Allikas: Eesti Päevaleht