Streik ei ole naljaasi – kui tuleb tervishoiutöötajate streik, siis peab see olema nii valus, et otsustamise vajadus ka otsustajatele kohale jõuaks, leiab Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee. Med24 avaldab tervishoiuga seotud inimeste kommentaare lõppeva ja tuleva aasta kohta. 

Mida peate 2016. aasta olulisemateks sündmusteks tervishoius?

Eesti mõistes ma ei oskagi tervishoius välja tuua midagi erilist, mis oleks tõsiselt laineid löönud. Aastaid kestnud vindumine on jätkunud. Kõik haiglad on üritanud areneda, haigeid aidata ja personali hoida niipalju, kui meie rahaliste vahendite juures võimalik on, ning ühtlasi olla pidevalt valmis selleks, et haiglad on kõiges halvas süüdi. Tavaline igapäevane elu. 

Kui siiski rääkida millestki, mis lõppevast aastast meelde jääb, siis seostub see meie oma haiglaga. Suvel tuli teade, et meie naistekliinik on akrediteeritud Euroopa koolituskeskuseks ja novembris teatati, et meie silmakliinik on Euroopa koostöövõrgustiku osa haruldaste silmahaiguste valdkonnas. Eestis on praegu ainult kaks kliinikut, kes sellesse võrgustikku kuuluvad – ITK silmakliinik ja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinik teatud haruldaste haiguste osas. Need kaks on helgemad hetked, mis näitavad, et vaatamata kõigele teeb haigla igapäevast tööd tänapäevasel heal Euroopa tasemel.

Kas olete tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse diskussiooniga rahul?

Ei ole, aga ise selles ka osalema ei hakka. Ega diskussiooni praegu ei olegi. Haigekassa lepingumaht peaks olema ligi 100 miljonit eurot suurem. Selleks on nii tervishoiuteenuse osutajate võimekus kui ka patsiendid olemas. Ma ei kujuta ette, kust niivõrd palju rahalisi vahendeid juurde tuleks, sest vaatamata sellele, et peame end rikkaks riigiks, oleme tegelikult vaene riik. Peame endale tunnistama, et kõiki asju, mida saab rikas Euroopa endale lubada, meie vähemalt lähiaastatel ei saa. Meil tuleb teha valikud, aga mulle tundub, et need, kes on selleks valitud või kohale pandud, üritavad seda millegipärast mitte teha. Otsustamatus tähendab seda, et homme oleme tunduvalt halvemas olukorras, kui oleme täna.

Ometi tundub, et tervishoiu rahastamisest on sel aastal rohkem räägitud kui varasematel aastatel.

Jah, aga see on niisugune ümmargune jutt, et jumala pärast kedagi ei solvataks, näidates, et me justkui tegeleme asjaga. Küllaltki palju on näilisust. Pehme rääkimisega ei jõua mitte kuskile. Asjad liiguvad edasi vaid siis, kui üles kerkib äärmiselt terav konflikt. Õdede ühendused ja arstide liit on küll kõva häält teinud, aga see on siiski hüüdja hääl kõrbes, mis pole kuhugi jõudnud. Kuna hääl kaugele ei kosta, ei võta need, kes peaksid otsustama, seda ka väga tõsiselt.

Arstide liit teatas valitsusele, et ootab 15. veebruariks vastuseid ja kui neid ei tule, võib tulla streik. Kas Teie usute, et järgmisel aastal tulebki streik?

Minu usk ei määra midagi. Streigiga ei mängita. Kui tuleb streik, siis peab see olema väga valus. See peab olema nii valus, et otsustajad saavad aru, et ükskord tuleb ka päriselt otsuseid langetada. Kui streik tuleb niisama nalja pärast, siis on see mõttetu.

Ma siiski soovin, et meie lugupeetud poliitilised otsustajad saaksid aru, et mõistlikum on otsustada täna, mitte ajada inimeste omavahelisi suhteid veel keerulisemaks ja siis neid asju kuidagimoodi lappima hakata.

Kas näete, et rahastamise osas on lähiajal, uue valitsuse käe all muutusi tulemas?

2017. aastal kindlasti suuri muutusi ei tule. Kes üldse teab, kui pikk on praeguste poliitmängude juures valitsuse iga. Kui peaministril jätkub resoluutsust, sirget selga, siis on valitsuse iga tõenäoliselt tunduvalt pikem, aga kui ta üritab kõiki asju pehmelt teha, siis ma pole selle valitsuse pikaealisuses väga kindel.

Erialaseltsid esitasid tervishoiu ebaadekvaatse rahastamise tõttu hiljuti valitsusele pöördumise, arstid hoiatavad streigiga. Mida teie arvate – kas neist avaldustest on üldse kasu või, nagu ütlesite, on see hüüdja hääl kõrbes?

Iga väike tilk uuristab auku. Küsimus on selles, kas see kasu jõuab selleks ajaks kohale, kui sellest ikka veel kasu on. Eesti 25 iseseisvusaasta jooksul on meil olnud kuradi palju õnne ja me oleme suutnud oma inimestele osutada sellist abi, nagu osutatakse Euroopas. Edaspidi muutub see aga küsitavaks, sest inimesed vananevad, abivajadus suureneb – kust need rahalised vahendid tulevad? Seda ma ei näe. Tahes-tahtmata tuleb hakata tegema valikuid, millist abi me saame osutada. Kas me saame alati osutada abi Audi A8 tasemel? Ehk on meie tase pigem nagu Opel?

Ehk siis keegi peaks selle välja ütlema?

See peab olema poliitikute otsus ja nende öelda. Seda peavad seejärel aktsepteerima ka erialaseltsid, sest nemad võitlevad samuti kõik selle nimel, et saaksid teha euroopalikul tipptasemel tööd.

Eeldan, et erialaseltsid pole n-ö Opeli-tasemest huvitatud...

Loomulikult ei ole, aga kõik määrab ära üks väike asi – rahakott. Audi A8 tasemel võib kahele või kolmele inimesele abi osutada, aga 7−8 jäävad siis ilma. Meie haigla tegi esimesel poolaastal Eesti riigile humanitaarabi 2,2 miljoni euro eest. Teise poolaasta kohta näen juba praegu, et esimene miljon on üle lepingumahu täis. Tõenäoliselt jõuame ka üle teise miljoni. Saame koefitsientidega raha tagasi, aga 1‒1,5 miljonit jääb ikkagi riigile humanitaarabiks. Kui haigla eelarvest on 3,5‒4 protsenti humanitaarabi, pole ta enam jätkusuutlik. See tähendab, et arengud jäävad seisma, inimesed ei ole oma töötasuga rahul ja ühel hetkel peavad need, kes on vähegi Euroopa turul tegijad, tegema valiku, kuhu edasi minna.

Mida ootate järgmiselt aastalt?

Haigla seisukohalt ootan, et me mingil juhul ei kaotaks seda positsiooni, mille oleme saavutanud. Kui tervishoidu laiemalt vaadata, siis on 2017. aasta ehk küps otsusteks, et 2018. aastal oleks võimalik rahastada normaalselt ja jätkusuutlikult neid, kes peale vastavaid otsuseid saavad Eesti tervishoiuturul positsiooni. Tahaksin väga, et 2017. aasta oleks see aasta, kui meie lugupeetud poliitikud suudavad endale tunnistada, et Eesti riigis on 1,3 miljonit inimest, vahendeid ei ole piiratamatult ja riik peab tegema valikuid, kas saame lubada 365 päeva aastas ööpäev läbi normaalset arstiabi või garanteeritakse seda 40 tundi nädalas tööpäevadel tavatöö aegadel.

Ma väga loodan, et 2017. aastal pannakse lõplikult paika ka see, milline roll on Eesti haiglatel riigikaitses, ja leitakse selleks vahendid.

Kui palju on praegu sellega tegeletud?

Viis aastat on räägitud. Viimane jutt oli, et haiglad peaksid ise oma vahenditest vastavad võimalused leidma. See on nonsenss. Meil võivad olla suurepärased sõjaväeosad ja relvastus, aga konflikti korral vajavad abi nii sõjaväelased kui tsiviilisikud. Tuleb arvestada sellega, et kui läheb tõsiseks tegevuseks, siis esimesena saavad pihta haiglad. Järelikult peame olema valmis abi pakkuma hoopis teistes tingimustes. Praegu sellega tegeletud ei ole. Eesti ühe suurima haigla juhina ma ei tea, milline on minu roll sõjaolukorras ning ma ei saa seda seetõttu ka oma alluvatelt nõuda.​

Autor: Madis Filippov, Med24