Dr Ralf Allikvee, Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees

Tundub, et PERHi tippjuhtide jaoks on kõige olulisem tegutsemise alus enam kui 15 aastat tagasi valitsuse poolt vastu võetud otsus, et PERH on regionaalhaigla, Tallinna haigla moodustamisel liituvad Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna keskhaigla aga madalama taseme haiglad ehk keskhaiglad. Loomulikult kaasneb sellega arusaam, et kõikides ravivaldkondades on PERHi töötajad võrreldes teiste Tallinna haiglatega tipptegijad ja mujal Põhja-Eestis on ravitase madalam. Elu aga tolleaegse valitsuse otsuse järgi siiski ei kulge. Kogenud kirurgi ja haiglajuhina võin öelda – õnneks ei kulge. Peamine on ikka haiglate pakutav tegelik raviteenuse kvaliteet ning suutlikkus ja soov oma patsienti parimal moel aidata.
 
Kogu selle aja, mil Stenbocki maja ja Tallinna raekoja vahel kestis tugev vastasseis, sai PERH Põhja-Eestis nautida loomuliku monopoli eristaatust enamuses ravivaldkondades. Viimastel aastatel on see riigi ja linna vastasseis asendunud konstruktiivse koostööga ning järjest enam vaatab sotsiaalministeerium haiglate tegelikke ravivõimalusi ja -tulemusi, võimekust ning haigla arengupotentsiaali. See on aga hakanud loomuliku monopoli staatust kõigutama.
 
Aastakümneid kestnud monopoolne staatus muudab iga organisatsiooni mugavaks ning suurhaiglate puhul ka patsiendi huve järjest vähem arvestavaks. Vaatame näiteks Saaremaal vähiravis toimunut. Kuressaare haigla soovis oma haigetele pakkuda paremat teenust ehk keemiaravi saarel kohapeal ning pöördus palvega abisaamiseks PERHi poole. Piirkondliku haiglana peaks just PERH ka kohaliku ravikvaliteedi arengu eest vastutama. PERHi hinnangul polnud aga saarlastele kohaliku keemiaravi võimalust vaja ning Kuressaare haiglal soovitati patsiendid jätkuvalt Pärnusse (Pärnu haiglat PERH keemiaraviga toetab) või Tallinnasse suunata. Saarlased julgesid pöörduda sama sooviga Ida-Tallinna keskhaigla poole ning meie olime valmis neid ka Kuressaares toetama. Siis PERH ärkas ja avaldas avalikult arvamust, et ainult nemad on suutelised Põhja-Eestis kvaliteetset keemiaravi pakkuma ning Kuressaare ja ITK koostöö „lõhub” väljakujunenud vähiravisüsteemi. Millegipärast „unustasid” nad aga oma pöördumises märkida, et ITK tegeleb tipptasemel keemiaravi pakkumisega juba kümmekond aastat ning patsientide arv ITKs aasta-aastalt ainult kasvab. Meie oleme valmis saarlasi aitama, nüüd on edasised otsused juba meie Kuressaare haigla kolleegide teha.
 
Tuleme tagasi Tallinna haigla loomise juurde. Sotsiaalministeeriumi ekspertkomisjon on uue haigla funktsionaalse arengukava vaatamata PERHiavalikele protestidele heaks kiitnud. See otsus on lähtunud faktidest ja tervest mõistusest – PERH üksinda lihtsalt ei suuda lähikümnenditel Tallinna ja laiemalt kogu Põhja-Eesti ravivajadusi tipptasemel katta.
 
Milline on hetkeolukord? Praegu teenindab Eesti suurim haigla, Tartu ülikooli kliinikum, Lõuna-Eestis ligi 450 000 inimest, PERH Põhja-Eestis ligi 850 000 inimest. Samas on PERH oma tegevusmahtudelt alles kolmas haigla Eestis.
 
Seega on meil Põhja-Eestis 850 000 inimese kohta üks regionaalse tasandi suurhaigla, kes teenindab ligi kolmandiku võrra vähem patsiente, kui Lõuna-Eestis TÜK. Midagi nagu ei klapi… Lihtsalt ITK on oma mahtudelt PERHist möödunud ja valmivast Tallinna haiglast saab uue moodsa kompleksi valmimisel selgelt Eesti suurim haigla, millel on väga tugev potentsiaal pakkuda parimat raviteenust nii Tallinnas kui ka mujal Põhja-Eestis.
 
Kui ajas pikemalt tagasi vaadata, siis on olnud täiesti loogiline olukord, kus paljud arstid ja patsiendid eelistavad Tallinnas ITKd ja LTKHd. Tallinna keskhaigla on selline haigla olnud suisa aastasadu, mitte pelgalt aastakümneid. Just ajaloost ja eripäradest tulenevalt on arusaadav, et naistehaiguste ravi tippkompetents on koondunud just ITKsse ja LTKHsse, mitte PERHi. On ju naistekliinikud peamised kohad, kus neid haigusi avastatakse. PERHijuhtide jutt, et terviklik vähiravi on Tallinnas nende monopoolne eriõigus, on seetõttu ebapädev.
 
Administratiivsete otsustega ajalugu ei murta ning tegelikult seda ei olegi vaja teha. Eestile sobib, kui lisaks TÜKile Lõuna-Eestis tekib Tallinnasse ametlikult kaks suurhaiglat. Mitmes spetsiifilises valdkonnas need kolm haiglat täiendaksid teineteist ning ei laseks samas üksteisel mugavaks muutuda. Sellest võidavad eelkõige patsiendid, aga ka arstid, eriti noored arstid ja need, kes praegu välismaal töötavad.
 
Kuidas nii? Kui meil on eri valdkondades Tallinnas ainult üks tipptasemel meeskond, siis mis arenguvõimalust pakub see pealinnas noortele arstidele? Kui nad Tallinna suurhaiglas sobivat kõrgetasemelist erialast tööd ei leia, on ainus mõistlik lahendus laevapilet Soome või Rootsi. Kahe suurhaiglapuhul on see risk oluliselt väiksem. Tean ka mitmeid Soomes töötavaid arste, kes meelsasti tuleksid tagasi kodumaale, kuid neile ei ole pakkuda piisavalt huvitavat ja arendavat tööd. Uus Tallinna haigla pakuks neile tagasitulekuks kindlasti mitmeid võimalusi.
 
Kui mõlemad Tallinnas asuvad suurhaiglad saavad tulevikus ametlikult ka võrdse staatuse, loob see aluse sisuliseks koostööks, mitte suure ja väikese venna pidevaks vägikaikaveoks. Uue Tallinna haigla hoonetekompleks hakkab patsiente vastu võtma kõige varem 7–8 aasta pärast. Selle aja jooksul jõutakse ka Eesti haiglavõrgu arengukava värske pilguga üle vaadata ja reaalse eluga kooskõlla viia. Oluline on, et kolm suurhaiglat koordineeriksid omavahel ka õppe- ja teadustöö alaseid tegevusi, sest Eestis on hädavajalik tõsta meditsiini rahvusvahelist konkurentsivõimet. Seda saavad teha ainult Eesti tipphaiglad sisulise koostöö toel.